Kuna mina ei kannatand Gold Coasti külmas kliimas enam elada, otsustasime Rainiga kahekesi põhja poole liikuma hakata juba enne Anut ja Liiat. Neil jäi veel otsi kokku tõmmata jne. Ja leppisime kokku, et minu ja Raini esimene sihtpunkt on Cairns (Gold Coastilt u 2000 km põhja) ja sealt edasi liigume me Darwini, kuhu lendavad tsikid meile järgi.

Sõit mõõda idarannikut Cairnsi kestist 2,5 päeva, ööbimiseks peatusime Childersis, kus olime tüdrukutega ka varem käinud, tol korral siis farmitööd otsimas, edudult :) Teine peatus oli armsas linnakeses Airlie Beach. Jõudes sellesse väiksesse, kuid armsasse, ilusasse, hubasesse linna mõtlesin, et mille krdi pärast ma seal Gold Coastil niii kaua passind olin, on ju niiiiiii palju ilusaid kohti kogu Austraalias, mida peaks nägema, kuid meie olime kas mugavusest ja oma laiskusest või ma ei tea millest passinud pool aastat Surfersis, kus meile sobilikku ilma olid tegelikut ainult kaks esimest kuud :D

Airlie Beachil kohtusime Henri ja Tarmoga, kutid kellega tutvusime surfersis ja kes kaks nädalat meiega koritustööd tegid :D kuid loomulikult sai neil sellest rohkem kui küll ja nad sõitsid üles poole parematele jahimaadele.... hetkel kui Airlies kohtusime oli neil kahe nädalane puhkus farmitööst, mida nad otsustasid reisides ja pidutsedes veeta, normaalne ju :D

Peale poolikut und Airlie Beach backbackeris, mis asus kesklinnas ja kus oli öö läbi suuremat sorti pidu, millepärast ka eriti magada ei saanud, asusime jälle teele Cairnsi poole, plaan oli õhtuks sihtpunkti jõuda, mis muidugi plaanide kohaselt läks. Cairnsis võtsid meid sõbralikult ja lahkelt vastu Randy ja Pille, kelle juures me järgmised 10 päeva veetsime.

Cairnsis elab 136 000 inimest, asutati Austraalia pärismaalaste irukandija hõimualale 1876.a., abistamaks Hodgkinsoni jõe äärseid kullakaevandusi meresadamaga. Aprillist novembrini on Cairnsist mõnusalt kuiv hooaeg ja päike särab seniidis, detsembrist märtsini ähvardavad linna mussoonvihmad, tsüklonid ja kohati kuni 40 kraadini tõusvad termomeetripügalad. Vaatamata oma tõusudele ja mõõnadele tõmbab Cairns troopika turiste nagu nõiaväel. Linn on üks peamine ühenduslüli Suure Vallrahuga, mis asub Cairnsi rannikust vaid 60 km ehk tunniajase paadisõidu kaugusel. Üks populaarsemiad turistiatraktsioone otse linnasüdames on idarannikule omane tehislaguun, kus käisime paaril päeval Randy ja Pille ja nende kahe armsa lapsega seal päeva veetmas, laguuni äärest saab alguse promenaad, mis võlub nii romantika otsijaid, tervisejooksu harrastajaid kui ka mõnusate jalutuskäikude tegijaid.

Mõte oli Cairnsis ikka tööd otsida ja sobiva leidmisel sinna jääda. Kahjuks/õnneks midagi sobivat ei leidnud :D veetsime need päevad Cairnsi ja selle ümbrusega tutvudes, Port Douglas, täielik turistilinn, mis mingit erilist muljet ei jätnud, ja kuhu on Milli end sisse seadnud ja teeb seal koritajatööd, sõit sinna mõõda rannikuäärt oli see-eest võimas. Palm Cove, rand mida olime pikalt oodanud- sinine vesi, liiv, ja palmid ranna ääres ja ei mingeid rahvamasse seal siblimas. Farmilinn Mareeba jne .

Kui Cairnsi kesklinnas puudub ilus liivane palmidega rand, siis linnast u 10 km väljs algab piltilusate randade rivi, kus Rain PIDI minuga päikest võtmas käima :P ei saagi aru, miks peale minu kellegile seda teha ei meeldi .... :D Õhtuti saime linnas kokku Henri ja Tarmoga, kes otsustasid meile Cairnsi järgneda.

Kuna Cairnsis tööd ei saanud, kuid raha on elamiseks vaja, otsustasime Darwini poole liikuma hakata (u 3000 km), selleks ajaks olid Liia ja Anu omale lennupiletid ära ostnud ja kuna meie sõit sinna võtab ikka paar päeva aega (4), siis olime viimaneaeg teele asuda. Cairnsist soovisid meiega kaasa sõita Jane ja Rauno, kellel oli samamoodi plaan seal õnne proovida. Sõit algas meil kolmapäeva lõunal, minul kerge kurgu valu, olin jälle külmetanud kuskil :D Kui esimesed 2 päeva kulges sõit mõõda asfalteed, siis kolmanda päeva sõitsime täiesti jubedal kruusateel, kiirusega 60 km/h :S vahepeal ületades veetakistusi jnejne, asulate vahe paarsada km. Kolmanda päeva hommikuks oli mu kurk nii valus, paistes ja mädane, et ma ei saanud suudki lahti teha, lisaks oli palavik... otsustasin esimesse teel olevast haiglast läbi minna, et vajalikke rohtusi saada, apteegist ostetud ravimid ei aidanud enam. Haiglaks seda meie mõistes nimetada ei saa, pigem nagu esmaabipunkt, kus oli aint üks medõe :D aga vähemalt sain temalt vajalikud rohud, mille väljastamiseks konsulteeris lähimas haiglas oleva päris arstiga :D ja seda kõike sain TASUTA :D kuna mul oli juuli alguses tervisekindlustus läbi saanud, olin ma valmis selleks, et tuleb 100 $ maksta visiiditasu ja lisaks veel rohud, nagu linnas olevates haiglates kombeks on ...., kuid tädi küsis ainult 20 $ sularahas, kui teatasin et mul pole seda ja lähim sularahaautomaat on päevade kaugusel.... :D tädi soovis meile head reisi ja arvas et meil seda raha mujalgi vaja! :D peale rohtude sisse võtmist oli mul õhtuks juba palju parem....

Viimasel päeval teel olles saime rahulikult ja ohutult sõita mõõda korralikku teed, erinevalt eelmistest. Olime sõitnud selliseid teid mõõda, et kui midagi juhtuma oleks pidand, siis abi oodanuks mitu päeva, kuna telefoni levi ju austraalias peale suurtemate linnade pole :D ja päeva jooksul nägime aint paari autot meist mõõdumas/vastu tulemas. Nii et päääääris kriiiiipi :)

Ühel suvalisel ristmikul kohtassime hääletajaid, kes olid puht JUHUSLIKULT eestlased ja Raini tuttavad:D:D olid nad hääletanud sel ristmikul juba neli päeva :D:D:D:D hääletamine ja hääletajate peale võtmine on siin ebasaeaduslik.... kuna meil oli auto täis, siis ei saanud neid kahjuks aidata, aga kohtasime neid Darwinis ja nad olid ikka lõpuks auto peale saanud.

Viimasel päeval sõitsime kokku 1200 km, Darwinisse jõudsime kell 2 öösel, peale paari tunnist otsimist leidsime ka omale ööbimise, saime kell 5 magama ja kell 11,30 pidime hotellist lahkuma :) Siin ootasid meid ees minu tuttavad Meki ja Lauri kes elavad koos Markuse ja Bretiga, võtsime nendega kohe ühendust ja saime kokku. Kuna elamist on siin suht raske leida, siis lubavad nad meil seniks enda juures lahkesti ööbida.

Teisipäeva öösel käisime Liial ja Anul lennujaamas vastus, ööbime kõik neljakesi siin :D kokku meid praegu 7, kuni tänase hommikuni oli meid 8, viisime Meki lennuki peale, kes lendas Perthi :(

Esimesel võimalusel seadsime sammud randa päikest võtma, Liia ja Anu poel ju Gold Coastil olles, mitu kuud päikest näind :) päike on siin meeletult palav ja kõrvetav, suutsime tunnikese rannas pikutada, kui koju basseini äärde ennast jahutama tulime. A ja muideks on siin krokodillid, jõgedes ja ookeanis, et ujumine selleks ettenähtud kohas ei ole soovituslikult, kohustuslikult lubatud :D tühjas rannas pikutades ei osanud me muidugi krokodille karta, aga hiljem kuulsime et see ei pidand väga harv nähtus olema, kui kroko sind rannas ründab, loobusime rannas päikse võtust, teeme seda aint kodus hoovis :) nii igakjuhuks ;)

Põhjaterritooriumi pealinn Darwin koondab endasse hõredalt asustatud territooriumi aladel küll kõige rohkem inimesi (117400), kuid teiste osariikidega võrreldes on linn tõeline pesamuna. Oma väiksusele vaatamata on Darwin arenenud üheks modernsemaks ja multikultuursemaks linnaks Austraalias ega ole lasknud end heidutada ka mitmetest tagasilöökidest. Ajalugu on räsinud nii jaapanlaste õhurünnakuga Teise maalimasõja käigus kui ka mitmete hävitavate tsüklonitega, kuid järjekindlalt on asustus ikka ja jälle üles ehitatud. Keskmine maksimaalne õhutemperatuur on 32 ja minimaalne 23.

Eile käisime oma cv välja printimas ja hakkame usinasti tööd otsima. Läksime ühe ajalehekuulutuse peale vestlusele, otsiti ettekandjaid ühele laupäeval toimuvale üritusele, kus peaks olema 3000 inimest. Täitsime hunniku pabereid ja vestlus, teemal mis ülesandeid täpselt täitnud oled ettekandjana ja mitu taldrikut suudad korraga kanda jnejne, päris naljaks oli, kuna ma pole sedasorti tööd kunagi teinud, siis tuli valetada mul nii et suu suitseb :D:D ja saimegi laupäevaks kõik tööle, ka Bret on seal:)

Laupäeval kell 17 olime kohal, ja jagati meid erinevatesse gruppidesse laiali, läks nats aega mõõd akui pidime juba taldrikuid (3 korraga!!!)eelroogadega lauale tassima :S pääääris naljaks oli, kui seni olin aint suure suuga rääkind kuidas ma seda teha oskan ja kaua ma seda teind juba olen, siis nüüd pidin seda päriselt ka tegema:) päääääris naljaks oli, aga ära tegin, peale seda, saabusid balli küalised, keda pidime öö läbi teenindama, põhiliselt siis kandikul jooke ette tassima, omaette komöödia jälle. 10 kokteile kandikul üle väljaku õhtu läbi joosta, aga sain hakkama, ja kordagi midagi ümber ei läind ja kandik klientidele sülle pole kukkund..... öösel kell üheks olime rampväsinud, jalad edasitagasi jooksmisest haiged, randmed, raskete joogikandikute tassimisest valutasid jnejne. Kuid kui üks bossudest küsis, et käed püsti, kes homme töötada tahavad, siis meil olid automaatselt käpad püsti, valutavad ja väsinud ihuliikmed meelestläind :D Saime kell 2 öösel magama, järgmisel päeval kell 12 olime jälle platsis, et sättida paika kontserdi välibaarid. See on nii uskumatu, kuidas ozid tööd teevad, st kuidas nad ei oska tööd organiseerida, täielik naljanumber. Meid oli tööl seal kümneid, ja keegi ei suutnud oskand meid normaalselt seal tööle säätida, töö ülesanded ära jagada jne. Meil ei jäändki seal muud üle kui lihtsalt passida ja jalutada territooriumi ühest otsast teise, et igavusest päris lolliks ei läheks. Põhimõtteliselt oli päeva töö täita ära baaris olevad külmikud jookidega, ühte kasti õllet saadeti tooma 10 meest ja seejärel hakkasid seda kappi lappima 30 inimest., üksteisel jalus olles, ja kümneid kordi rohekm aega võttes:) samamoodi õhtul baaris jooke jagades miljon matsi ühte inimest teenindamas...

Kolmandal päeval käisime koristamas kogu seda laga, mis kahe päevaga tekkinud oli. Esimene pool päeva tõstsime lihtsalt kaste ühest hunnikust teise, saamata aru, miks seda tegema peab, ja teise poole päeva sorteerisime musti kolm päeva tagasi kasutatud nuge,kahvleid, lusikaid, pääääääris kohutav ja haisev töö :S kummaline oli veel see et vedasime suurde merekonteinerisse kaste, kus sees olid MUSTAD nõud, mis siis ilusti järgmise ürituseni ära pakiti. Kui need peale kolme päeva päikese käes haisesid jubedalt, siis mis lehk sealt kunagi hiljem uksi avades vastu tuleb :S

Igatahes saime kolme päeva peale päris palju töötunde, mis toob sisse nats söögi ja elamisraha. Ja oleme kogemuse võrra rikkamad, et kui idiootselt need ozid siin töötavad, vastu igasugust loogikad, puudub igasugune töökorraldus ja organiseerimis oskus, tahe, mis esimesel päeval käis närvidele, järgmistel päevadel oli see lihtsalt naljaks :D:D

Kuulmiseni ;)