Outback, outback...

Peale Fraserit võtsime plaaniks külastada Ayers Rocki, Ulurul, mida nägemata on patt igal turistil Austraaliast lahkuda.
Ettevalmistused hakkasid peale peale Fraserilt tagasi tulekut. Alustuseks oli vaja kokku panna reisiseltskond, 5 inimest, aeg, marsuut. Planeerisime reisi mai lõppu, selleks ajaks oleme jõudnud piisavalt kaua tööl käia, et raha koguda ja 1,5 kuud peaks olema piisav aeg, et töölt ära küsida, ilma et see tööandjale suure üllatusena tuleks. Reisi pikkuseks kaks nädalat. Väga raske on ettekujuta seda, et Austraalia, saarekesena, niivõrd suur on :D, ühest otsast teise autoga sõita, võtab aega u nädala. Eestile teeb ühe päeva tiiru peale :D Seltskonna planeerisime viie liikmeliseks, juurde oli vaja otsida üks inimene. Peale pikka kaalumist, arutamist osutuks selleks Chrisi sõber Austin, oma inimene meil juba, et ei tohiks millegiga väga sellel pikal reisil üllatada :D planeeritav kilometraas kahe nädalaga kuni 7000 km.
Seiklus algas reede hommikul 12 juuni, küll väikse hilinemisega, kuna mina olin vahepeal külmetanud ja haigeks jäänud ning kuni reede hommikuni ootasin, et koduste ravimitega terveks saada, kuid edutult. Niisiis seadsin reede hommikul enne väljasõitu sammud Gold Coasti Hospitali, et paremaid rohtusi saada, vastasel juhul oleksin pidanud koju ennast ravima jääma... Ravimid käes, võis trip alata :D
Esimene sihtpunkt oli Simpson Desert, mis on 200 00 km2 suurune kõrb keset Austraaliat, kus kohtuvad 3 osariiki. Rahvuspark koosneb tuhandest liivaluitest, suvel on kõrbesse minek keelatud kõrge temperatuuri tõttu, u 50 kraadi.
Plaanis oli ületada kõrb 3 kuni 4 päevaga (500 km), et jõuda kesk Austraaliasse. Soovitatav liikumissuund, kõrbe lületamisel, on läänest itta, mitte idast läände nagu meie seda tegime ja turvalisem on liikuda vähemalt kahe autoga, mitte ühe :D:D uups :P Kohustuslik on enne kõrbesse minekut teatada oma plaanist politseid, et kui kauaks ja mitu inimest läheb, mis on orjenteeruv tagasi tuleku aeg jnejne, et keegi kadunuks ei jääks, KUID pühapäeval kui meie tahtsime vastavast asutusest läbi minna ja kõrbe poolesuunduda, oli politseimaja suletud, nu mis siis ikka, jääb vaid meie teada et kõrbesse läksime :D
Suur osa kõrbest on eravaldus, kus farmerid peavad oma tuhandepäiseid loomakarju, suurim farm on sama suur kui Belgia :D
Kõrbesse minekuks, nagu ka Fraser Islandile, on vaja eriluba, mille saab 4WD auto olemasolul ja väikse raha välja käimisel. Kuna telefoni levi seal ei ole, ja üllatus üllatus, suht hõreda asustusega koht, siis vajadusel abi kutsumiseks oli vaja osta/rentida sateliittelefon. Lisaks pidi auto külge kinnitama piiiika lipu, et liivavalle ületades, vastutulev auto sind märkaks. Kohustuslikku varustusse kuulus veel 6l vett per face per day, lisa kütusevaru, lisa aku, ja - ratas autole, labidas, et vajadusel autot liivast välja kaevata. Kõikide varude puhul tuli arvestada sellega, et võid kolmeks päevaks kuhugi kinni jääda või lihtsalt kütus otsa saada. Üks perekond, kes oli vale arvetuse teinud kütuse kulutuse suhtes, ootas liivavallil istudes kolm päeva kütust J
Kõrbesse jõudsime pühapäevaks, aega võttis see sõit 2 pikka päeva, hommikust õhtuni autos.... raamatuid lugedes, ja maastiku imetledes....uskumatu kuidas maastik paarisaja kilomeetri mõõdudes totaalselt muutub.....kui ranniku ääres on mägine ja roheline lopsakas loodus, siis juba 500 km sisemaale sõites ümbritseb sind tasane, punase killustikuga maastik, mitte rohelus. Lopsakad puud asenduvad kaktustega, tee äärtes võib näha erinevaid loomi, linde...kõige sagedasem tegelane on muidugi känguru. Kuna need armsad loomakesed armastavad ööseks koguneda asfaldile sooja, siis maanteel sõitmine pimedas on suht võimatu. Jube kui palju on tee äärtes kängude laipu, meilgi õnnestus üks väikseke kogemata alla ajad ....tegime väikse leinaseisaku vaikuses ja põrutasime valju muusika saatel edasi...suurlinnad seljataga, jõuad outbacki, mis erineb totaalselt sellest , kus olime harjund elama. Majad on väiksed ja koledad, asustus on HÕRE... u 500 km vahedega teede ristumiskohtades kõigest paar maja, tankla, hostel ja seda nimetavad nad linnaks :D
Esimese öö veetsime hostelis, teise öö telgis Birdsville karavan pargis, mis jäi viimaseks linnaks enne kõrbe, täiendasime oma vee, söögi ja ka kütuse varusid ja sõit kõrbesse võis alata. Meie kolme ettekujutus kõrbest: lõputu, tasane, liivane väli. Kuid üllatus, üllatus kõrbes kasvavd igasugused taimed, puud :) Selline kõrbe kohta lopsakas taimestik oli küll erandlik, kuna sel aastal oli seal palju vihma sadanud, tänu millele oli liivavallide vahele tekkinud suured rohelusest lokkavad oaasid. Pole just eriti tavaline nähtus, kui pardi pereke keset kõrbe tiigikeses sulistab :)
Kuna liikumine kõrbes on suht aeglane, siis päevas läbisime u 100 kuni 150 km, kiiruseks keskmiselt 40 kuni 50 km/h. Maastik erinevalt meie ettekujutusest on vägagi ebatasane :D paarisaja meetriste vahedega, lõputusse ulatuvad liivavallid. Raske on seda vist ettekujutada, pilte vaadates saab parea ettekujutuse...
Chrisi auto oli otsast lõpuni asju täis pakitud, telgid, magamiskotid, söögid, joogid, kütus, tagavara ratas, gaasipliit, kütte puud, mis sai viimasest linnast kaasa ostetud, kuna kõrbes olevatest puudest lõket ei tohi teha, raskemad asjad olid katusele pandud ja kergemad autosse. Peale paari tunnist meeleolukat valju muusika saatel liivavallide ületamist, avastasime, et auto tagaklaas on puruks. Küttepuud olid suure rappumise peale kukkund klaasi, mis siis ikka teipisime klaasi kinni ja põrutasime lõbusalt edasi, kuni paraja rappumise peale sadas katusel olev raam, koos sellel olnud miljon kg kaaluvate asjadega kapotile :D raam oli rappumisele ja raskusele järgi andnud ja nii kogu kupatus meil kapotil oli :D mis siis ikka, Chris ja Austin tõstsid kapotile kukkunud asjad maha ja hakkasime nuputama, mis edasi saab. Mõõduvad autod peatusid ja uurisid kas kõik ok, kui kuulsid mis juhtund, oli nalja kui palju, sest teised liikusid kõrbes kahekesi autos, nagu mõistlik oleks, mitte viiekesi, katusele kinnitatud paar asja, mitte kogu elamine ja rohkemgi veel nagu meil :D Esimesel päeval kõrbes oli puruks läind tagaklaas, katuseraam korviga ja kapott, kuhu kogu elamine peale sadas…
...otsustasime jääda lähedusse telkima, peale päikseloojangut ilmusid meie telkimisplatsi übrusse uudistavad dingod. Fraseril olime metsa-kutsudega juba kohtunud, tänu sellele ei kartnud me neid nii väga, kuid olime palju ettevaatlikumad, sest kõrbes olevad kutsud on palju metsikumad ja näevad harva inimest, seega natuke rohkem ettearvamatud kui Fraseri metsakutsud. Hirmutasime kutsad valju duff-duff muusikaga ära ja lõkke ümber istumine võis rahulikult jätkata, kuid loomulikult jälgisid kõik koguaeg, et ega pimeduses läikivaid silmapaari ümber telkimisplatsi ei liigu...
... järgmisel päeval sõitsid Anu ja Chris tagasi lähimasse linna, et katuse raam ära parandada. Mina, Liia, Austin jäime keset kõrbe asju valvama ÖD Anu ja Chris hakkasid linna sõitma u 8 ajal ja tagasi olid õhtul kella kuueks. Päris huvitav ettevõtmine oli kõrbes terveks päevaks omale tegevust leida. Kui meie arvasime et kõrbes on soe ja mõnus, siis absoluutselt ei, päike küll paistis, aga tuul oli nii külm, ja kärbsed, kes elusalt meid ära tahtsid süüa.... niisiis, esimesed paar tundi peale ärkamist kulusid hommikusöögile ja jalutuskäigule lähimasse oaasi ja tagasi, mis oli meist paari valli ületamise kaugusel ÖD Mis edasi? õnneks oli meil kodust kaasas male laud ÖD Liia õpetas mulle male selgeks ja niid järgmised paar tundi kulusid malet mängides, Austinil oli muidugi surmigav ja kärbsed ajasid ta nii närvi, et ta istus päev läbi telgis ÖD meie panime ennast soojalt riidesse, katsime näo, et tuul ja kärbsed ei tüütaks, peale malet istusime valli otsas (telkisime alati kahe valli vahel ) ja ootasime Anut ja Chrissi linnast tagasi, nagu lapsed aknal ema ja isa koju ootamas :D
Mõistagi ei ole sellisel reisil vahet mis kell on, kogu elu käib päikse järgi. Hommikul ärkad koos päiksega ja õhtul lähed magama kui päike loojund. Keegi meist ei ole vist kunagi nii palju päikseloojangut ja tõusu vaatand, kui nendel kahel nädalal kokku, kes muidugi vähem kes rohkem :), mina unetu olin igal hommikul enne päiksetõusu ärkvel. Ronisin telgist enne välja, haarasin kaasa tooli ja kohvi ning marssisin liivavalli otsa vaadet nautima. Uskumatu vaikus, lõputu väli...ja kohe kohe kuskilt kaugusest kumamas esimesed päiksekiired....niiii mõnus....ja samalajal mõelda, kus krdi kohas sa parajasti oled??....kuskil keset austraalit kuskil keset kõrbe vaba muredest ja argiprobleemidest....
Peale päikesetõusu tegime hommikusöögi, pakkisime kokku oma campimisplatsi ja asusime jälle teele, nii neli päeva ja ööd. Enne loojangut otsisime ilusa laagriplatsi, söime, panime telgid püsti ja imetlesime j'lle vaadet J
Madusi ja mürgiämblike me seekord ei näinud, kuigi kõik ilgete hirmujuttudega meid hirmutasid. Ainukesed loomad keda kohtasime olid dingod, kaamelid, emud (kui neid loomdaeks v[ib nimetada)
Kõrbe ületanud premeerisime ennast suplusega kuumavee allikatega järves, kus temperatuur oli 37 kraadi. Pääääris mõnus oli ennast peale nelja päeva kõrbes vees olla ja veel niiiii soojas :) õhtuks oli plaan jõuda esimesse linnakesse, peale kõrbet. Meie muidugi ootasime suurt supermaketit, ilusaid maju, hosteli (vähemalt:)), kus ennast pesta saaks jnejne, AGA linna nime vääriline oli Mt. Dare, kus oli ainult ÜKS maja, mis hõlmas endas tanklat, baari, hosteli, poodi. Mis siis ikka, panime oma telgid maja kõrvale püsti, nautisime hoovil olevaid dusse ja sättisime ennast õhtuks baari :) jõime paar õlut ja mängisime Liiaga ühe male, peale mida läksime naabritele külla, kelleks olid pensionieas paarike, peatusid seal oma karavaniga, istusime lõkke ääres, vahetasime reisimuljeid, kuna nad jäid üsna ruttu purju, siis läksime vara magama:)
Hommikul startisime Uluru poole, et oma silmaga üle vaadata kuulus Ayers Rock, mis on 3,6 km pikk ja merepinnast 867m. Usutakse, et 2\3 kivist on liiva all. Kuna kivi kuulub aborigeenidele, siis kogu ligipääs on rangelt määratletud aborigeenide Anangu seadusega. Aborigeenidel on õigus ligipääs kivi juurde igal ajal keelata. On erinevaid müüte, kuidas see kivi tekkind on, enamus neist on aborigeenide müüdid, mis on nii absurd-naljakad, et piinlik kirjutada :D
Paar tundi sõidetud silmasime kauguses suuuuurt kivi, kindlasti Ayers Rock :) peatusime, tegime kuulsa kivi taustal pilti jnejne :D tagasi autosse, et kivile lähemale sõita, mõne aja pärast avastasime, et see vist ei ole ikka veel see õige kivi :D paarsada km oli veel sõita :D:D taolisi kive oli veel, millest mõõdusime...ei saagi, aru miks valisid aborigeenid välja just selle kivi nende paljude seast :D:D teel sõitsime läbi ühest aborigeenide külast. Meenutas see Kopli pimedamaid ja jubedamaid kohti :D kõik oli räpane ja must, majade aknad katki, hoovid igast prügi täis, tänavatel igasuguses vanuses räpakaid asukaid istumas ja niisama vahtimas. Peatuda me seal ei julgend, mõni oleks äkki rattad alt ära keerand või midagi sellist, heal juhul :D pildistada neid ei tohi, tulevad kallale, ja söövad kaamera ära :D
Austraalia Valitsus toetab aborigeene, et vastutasuks saaksid kõik Ayers Rocki ja rahvusparki külastada, kuid siiski ei oska aborigeenid inimese kombel elada. Seda võis järeldada juba külast , millest läbi sõitsime... Nutvaid lapsi näiteks uinutavad nad bensiiniga magama :S Alkoholi ostmist ja omamist piiravad ka kogu osariigis karmid seadused, kuna alkoholism on aborigeenide seas suur probleem. Meilgi oli väike hirm, kuna olime kõrbesse kaasa võtnud igast kanget alkoholi, et öökülmade vastu võidelda:):D ....mis seal ikka, hoidsime hinge kinni, ja püüdisme mitte silmatorgata, et politsei meid kontrollida ei sooviks :D
Jõudsime reede pärastlõunaks Ulurusse, kõik olid pikast sõidust nii väsinud, et sel päeval keegi kivi uudistama ei jaksand minna, seadsime karavanpargis oma laagri üles, sõime õhtust, ja plaanisime Uluru külabaari külastada, kuid poolel teel (jalgsi) avastasime, et see on liiga kaugel ja marssisime telgi juurde tagasi ja läksime magama J
Hommikul oli plaanis ette võtta jalutuskäik ümber kivi, mis oli 10 km, kuid kuna kõik olid veel väsinud, siis lükkasime selle järgmisse päeva. Kuid rahvuspargis, kus Ayers Rock asub, oli veel The Olgas ehk Kata Tjuta (many heads, st palju päid), millest me polnud varem kuulnudki. Kujutab see endast suurte kupli kujuliste kividega orgu. Kõrgeim kivi on 1066m merepinnast :D ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, eks piltidelt vaatate:D:D meile igatahes meeldis see palju rohkem kui Ayers Rock :D:D jalutuskäik nende kivide vahel oli u 7 km. Peale seda tegime Olgase kõrvale päikeseloojangu ajal õhtusöögi ja kuna rahvuspargist pidid kõik kell 7.30 lahkuma ja ööbima sinna ei tohi jääda, siis kiirustasime oma õhtusöögi kokku pakkimisega ja ruttasime pargi territooriumilt välja.
Hommik algas vara, enne päikese tõusu tahtsime jõuda kivi juurde, et jälgida kivile langeva tõusva päikese valgusemängu. Selleks pidime telgi juurest sõitma u 5 km rahvuspargi väravateni, seisma sissepääsu järjekorras, kuna me ei olnud ainukesed, kes seda imelist vaadet nautima tahtsid minna, paarkümmend bussi täit turiste, pluss veel meiesugused omapäi seiklejad. Sissepääs rahvusparki oli 25 $ per face.
Õnneks jõudsime enne päikese tõusu oma kohad kivi ääres sisse võtta ja kohvi rüübates vaadet nautida, ....tõesti oli uskumatu kuidas kivi värv sekunditega muutub....
Peale päikesetõusu, seadsime koos teiste omasugustega suuna ümber kivi olevale matkarajale. Kuna kivi juurest kaasa võetav killuke toob halba õnne, siis keegi meist sealt midagi kaasa ei haarand, kuigi algul plaanis oli :P ka pildistada ei ole lubatud igalpool, austades aborigeenide kultuuri jnejne, ainult kaugvõtted eemalt põllult...kuid loomulikult sellest soovituslikust\kohustulikust „mitte pildistada“ (samamoodi kivi otsa ronimisega) turistid kinni ei pea, mina vist olin ainuke....:) ju olen siis niiiiii ebauskilik ja ei taha ebaõnnele võimalust anda :D või austan tugevalt aborigeene ja nende usku....:)
Esmaspäeva hommikul asusime teele Kings Canyoni poole, km-d u 500. Telgid seadsime püsti Kings Canyoni läheduses olevasse karavanparki, vaatega kanjonile muidugi. Kanjonis oli 3 matkarada, enne loojangut plaanisime läbida lühima, 2,6 km, kanjoni sees, all. Ootused olid suuremad, nii et erilist vauu-momenti sellest kohast ei tekkind. Hommikul oli plaanis läbida pikem retk, mis kulges mõõda kanjonit, kuid hommikul teele asudes, teatasid Chris ja Austin et, „they don`t feel like that“, oook, mis siis ikka ju siis eelmise päevade jalutuskäigud olid veel tunda :), seadsime suuna järgmisse sihtkohta, milleks oli opaalide kaevandus- ja maaalune linn Coober Pedy(aborigeenide keeles tähendab see poiste veesilm :)), mis on näotu väikelinn, põliselanikke on linnakese 3500, paljudest erinevatest rahvustest. Linnas asub 250 000 opaali kaevandusahti, linna 65 % rahvastikust elab maa-all, kuna suvel on seal liiga palav ja talvel liiga külm. Peetakse teda Austraalias opaali pealinnaks, esimene opaal avastati 15 aastase poisi poolt 1917a. Peale seda tulevad inimesed üle maailma sinna oma õnne ehk opaali otsima. Iga paari aasta mõõdudes leiab mõni õnnelik sealt miljoni dollari väärtuses opaale. Viimane suur leid oli eelmisel aastal. Eesmärk oli ära proovida, et kuidas maa-all magada on. Seadsime ennast sisse äärelinna karavpargis, mis oli maa-all, nu tegelikult olid ainult ööbimiskohad maa-all. Asi nägi välja nii, et võtsid oma telgi ja magamisasjad või siis ainult svagy ja marssisid sellega keldrisse, kuhu laotasid svagy või panid püsti telgi.
Plaan oli jääda sinna kaheks ööks, esimese öö kannatasin ära, teiseks ööks kolisin autosse ära, ei teagi miks, lihtsalt tundus väga ebanormaalne keldris magada :D teised pidasid vapralt vastu. Veetsime selles imelikus linnas ühe terve päeva, külastasime ühte uut hotelli, mis asus maa-all, kirikut, ühte elumaja, mis tõesti oli väga hubane ja kui ei teaks, et see maa-all asub, siis ei oskaks arvatagi.... vana kaevanduse muuseumi, kus tutvustati kaevanduses kasutatud masinaid ja saime ronida vanades opaali kaevanduskäikudes, et oma silmaga näha kuidas opaali kihid täpselt kivis asetsevad ja näha kuidas inimesed seal töötasid ja elasid (nendest ka pildid)
Loomulikult kõik ehitised, majakesed, ei olnud 100% maa-all, väike osake ikka maa peal, et aru saaksid, et ikka maja, mitte karu koobas :D
Linnakeses oli palju opaali poode, kuhu tsikid end üsna tihti uudistama unustasid.
Hirmutav oli see, et linnas oli päris palju aborigeene, seepärast ei julgend me omapäi kuhugi uitama minna... mine sa neid jubedusi tea, ega nad ju eriti usaldusväärsed välja ei paista....
Kui kõrb, kivi ja maa-alune linn olid täielikud outback, tasane maastik, kuiv, punane killustik, siis edasine tee muutus iga kilomeetriga mägisemaks ja rohelisemaks. Olime jõudnud Lõuna-Austraalia linnakesse nimega Port-Augusta, kus ööbisime ühe öö ja külastasime kohalikku rahvusparki....
Järgmised kolm päeva veetsime hommikust õhtuni autos, teekond Gold Coastile, selleks ajaks olid kõik juba parajalt väsinud, selja taga oli 2 väga huvitavat nädalat, kõik ihkasid oma voodisse ja dussi alla, riideid vahetada, normaalselt süüa, normaalset kohvi juua.... ja oooooookeani näha(saarlaste värk ;) )....
Pühapäeva lõunaks olime kodus, väsinud, aga õnnelikud, nii palju oli nähtud.... kuivõrd erinev võib austraalia olla... ainult Gold Coastil elades pole aimugi, milline see manner tegelikult on....paarisaja km ulatuses muutub maastik, kliima, temperatuur, keskkond niiivõrd kiiresti et uskumatu....
Oleme vist vähesed eestlased, kes sellise tripi on saanud läbi teha... uhked oleme :P:D
Esmaspäeval puhkasime, helistasime läbi oma eelmised tööandjad, Blazenka ootab meid tagasi tube koristama (jeeee :,( Liial kahjuks enam nanny kohta pole, kuna perenaine, Annika, oli töö kaotand ja seega saab ise oma laste kasvatamisega hakkama, kuid Liia saab tagasi tulla oma endisse töökohta, koristama, mille üle tal on väga heameel, sest meile kõigile ju meeldib koristada :D:D:D:D:D
Järgmine eesmärk on külastada või siis kolida mõnda põhjas olevasse linna, Darwin, Cairns, kuna seal on päike ja soe... mille pärast me siia Austraaliasse tulime siis :P

C U Soon!
Saarlased!