....
päike paistis, kõigil rõõmus meel. Teekond läbi väikelinnade ja mõõda mägiteid ... olime jõudnud rahvusparki, kus imeilusa kose kõrval pilte tegime ja vaadet nautisime. Kuna kell oli alles vähe otsustasime ettevõtta väikse rännaku, u 4 km, mõõda vihmametsa kitsast teerada alla. Peale poole tunnist jalutamist hakkas vihma sadama, rajake kattus mudaga. Kui kuna terve nädalavahetuse olime mudas sumpand, ei heidutand see meid absoluutselt, jätkasime teekonda. Mõnel meist õnnestus isegi selili mudasse maanduda, kuid teekond jätkus sellest hoolimata. üsnapea olime kõik lige märjad, kuna sadu ei lõppend ega lõppend. Olles PEAAEGU kohal, avastas Erik, et tal on varvaste vahel kaanid, kerge parastamine ja naer, peale mida kostis kriiskav ja vali kisa üle metsa, kuna tsikid avastasid, et ka nende mudaste varvaste vahel on need ilged elukad. Loomulikult ei julgend me ise neid rõvedusi näppida (kaane siis :) ). Kui Chris meie jalad kaanidest puhtaks oli nokkind sammusime edasi. Nüüd olid muidugi kõik targad, et loomulikult on vihmametsas vihmaga kaanid, imelik et keegi sellele enne teekonna algust ei tulnud... :) mingi hetk avastasime, et meie jalad on jälle kaane täis, oi seda kisa jlle. Isegi Liia, kellel olid jalas ilusad roosad kummikud. Kuid päris tõsiselt ega nalja ei olnd isegi kummikutega, kaanid ronisid mõõda säärt üles ja viskusid ennast saapasse :) Anu, kellel olid jalas ketsid, sokid olid samuti jalad kaane täis, suuremaid kui kellegil teisel, rääkimata minu paljastest jalgadest :S . Liia teatas, et tema edasi ei liigu, kuigi olime peaaegu kohal. Keerasime kõik otsa ringi ja JOOKSIME auto poole tagasi, vahepeal tehes peatusi, et jalgadelt kaane välja sikutada. Jõudnud auto juurde koorisid kõik omal riided seljast, et kontrollida, ega kuskil mujal neid nõmedaid elukaid pole, õnneks ei :) Olles kõik turvaliselt autos võis alata sõit koju :D loomulikult oli nüüd nalja nabani, kõik naersid juhtunu üle, kuigi metsas valitses surmahirm :D Kodus tegime topelt kontrolli ja puhastasime haavad.
Nädal hiljem kuulsime raadiost, et kellegil oli silmamuna seest kaan ära võetud..... :S Niipea vist keegi meist vihmametsa ei kipu :D nu vähemalt nii kauaks kui kõik unustatud :P
Neli päeva kodus puhanud, pakkisime jälle oma asjad, et reede varahommikul sõita Fraser Islandile (pindala 1840 m2, elanikke 53300). Kuulujuttude kohaselt olevat saarel koguseliselt rohkem liiva kui Sahara kõrbes. Kuigi kõrbest on asi kaugel, sest maailma suurimal liivasaarel kasvavad hoopis kõrged subtroopilised vihmametsad. Veel on Farseril kõige helesinisem ja rohelisema veega järved, kõige kõrgemad liivaluited, kõige dingomad dingod, kõige suurem kaldale uhutud kilpkonn, kõige offroadimad teed, kõige roostetatum laevavrakk, kõige suurem kuu, kõige palavam päikesetõus jpm. kõike seda tahtsime oma silmaganäha ja oma nahal tunda :)
Plaan oli jääda sinna kuni esmaspäevani. Saarele pääsemiseks on vaja dziipi, kuna tavalisi autosi sinna ei lubata, ainuke viis sinna minna oli Chrisi auto. Kaasa tuli Katre, kes oli ammu meile rääkind oma soovist seda saart külastada ning kuna ta mai lõpus lendab tagasi Eestisse, siis tahtsime talle seda headmeelt teha ja ta sinna paradiisi viia :P. Kuna autos ruumi oli vähe ja asju (magamiskotid, telgid, grillid, 4 p'eva s[[k,jook) mega palju, sai igaüks oma isiklikke asju kaasa võtta vaid väikse seljakotiga,mis ei ole lihte ülesanna tsikkidele:D 4 eesti tüdrukut ja 2 kohalikku Chrissi dziipi pakitud, koos kogu varustusega, võis sõit alata.
Crisi vanemad ja vend oma perega peatusid Sunshine Coastil, kuna meil oli vaja nende käest veel paar vajalikku asja campimise jaoks kaasa võtta, tegime seal väikse peatuse, tutvusime Chrisi perekonnaga, nautisime imeilusat randa, peale mida jätkasime oma reisi. Tund sõidetud, ületasime imeväikse praamikesega Noosa Headsil jõekese, et edasi sõita mõõda liivast rannikut sadamasse, kus Frsaerile pääseb, enne muidugi tuli meil hankida telkimiseks vajalikud load ja maksta vajalikud tasud, mis oli u 40 $ per face.
Saarele jõudsime u kell 4 päeval, kuna 6 on juba pime, pidime kiiresti otsima omale sobiliku campimis koha. Mõõdaminnes külastasime Red Canyonit, mis kujutas endast punase liivaga mäge. õnneks jõudsime enne pimedat telkimiskohta. Sõime ja jõime peale mida otsustasime jalutada öösel kell 1 kottpimedas öös läbi metsa ülesse liivaluidetele magama. Kuna kõik olid alkohoolist parajalt julgustust saand, siis keegi põnnama ei löönd vaid sammusid hoogsalt Crisi järgi läbi tihniku magamiskott ühes ja padi teises kaenlas. Jõudnud üles, laotasime oma magamiskotid liivale laiali ja sättisime magama, uinudes tähis taeva all. Uskumatu kui palju tähti seal oli... . Kuna luidetel magamine on tegelikut keelatud, olime me ainukesed hulljulged. Hulljulged sellepärast, et esiteks ei ole see lubatud, ja teiseks sellepärast, et Fraseril elavad dingod, kes ei ole lihtsalt sõbralikud metsakutsud, nagu me olime arvanud, vaid ikka tõelised metsloomad, mida said Anu ja Chris hommikul ärgates ka kogeda, kui nad päikesetõusu kell 5 nautima läksid, kui ülejäänud alles magasid. Nimelt piirasid dingod nad ümber, urisesid ja näitasid hambaid. Kuid õnneks loobusid unised dingod sellest mängst ja lasid neil minna. Selline oli siis Anu sünnipäeva hommik :D
NB! Anu tänab kõiki õnne soovide eest !!!
Pakkisime oma asjad, et edasi liikuda saare põhjapoolsesse tippu Indian Headi, kus olevat parim paik haisi, vaalu, kilpkonni, mantarraisi ja teisi veeloomi jälgida. Kuid poolel teel mõõda liivast rannikut oli juhtunud autoõnnetus, backpacker' id olid oma dziibiga üle katuse käinud ja kolm noort inimest oli surma saanud ja sellepärast ranniku äär kinni, kohal olid nii helikopterid kui politseid jne. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime minna sisemaale Lake McKenzie ilu nautima, mis on siis kõige helesinisema vee ja valgema liivaga järv. Veetsime pool päeva rannal peesitades, peale mida liikusime tagasi rannikule, kuid enne seda peatusime kohalikus külakeses bakeri juures, kust haarasime kaasa Anule sünnipäeva tordi, mida hiljem rannal koos sõime. Tort söödud, hakkasime otsima uut ööbimiskohta, seekord oli sooviks magada ookeani kaldal. Sobiv koht olemas, istusime maha, jõime Anu sünnipäeva kurgijooki ja imetlesime tähti. Hommikul vara üritasime ookeani ääres kala püüda, kuid kalaõnne seekord ei olnud, jätsime telkimiskoha ookeani ääres dingode valvesse ja suundusime jälle saare põhjapoolsesse tippi, et üritada vaadata jälle Indian Headsil ookeanielukaid, kuid seekord ei soosind meid ilm ja ühtegi elukat ei näinud. Tegime lihtsalt pilte ja nautisime vaadet ookeanile, saarele ning liikusime edasi Champagne Pools, mis on kivirahnudega ookeanist eraldatud basseinike, kus ujumas käisime. Fraser Islandil ookeanis ujumas ei soovitata käia, kui just haidele söödaks ei taha saada :D
õhtuks läksime tagasi oma eelmisesse telkimiskohta, hommikul nautisime päikesetõusu, pakkisime asjad, kuna see oli meie viimane öö sellel paradiisisaarel:( otsustasime viiamsel päeval külastada vihmametsa ühte väikest rahvusparki.
Olles kohale jõudnud soovisid tibib wc-d külastada, kuna vajalikku südamekesega majakest ei leitud, kükitasid Liia ja Anu ühe väheke kaugemal asuva majakese taha räästa alla. Paari minuti mõõdudes jookseb Anu meie juurde näost valge, ühtegi sõna suust välja ei saand ja viitab Liia poole. Me juba väikses paanikas, et mis juhtund. Tuleb Liia samal ajal sättides oma pükse üles rõõmus nägu peas, ikkagi kergem olla jne :D Läksime uudistama, et mis Anu nii näost ära viis. Oh üllatust Liia oli kükitanud ennast kergendama poole meetri kaugusele ühe rõveda päikese käes peesitava mao kõrvale :D:D Kui Liia ise ka lõpuks aru sai mis juhtund oli vajus ka ise näost ära. Me muidugi panime jooksu, oli ju see ikkagi esimine kord kui PäRIS maoga kohtusime:D Kohalik giid, kes pilukatele just ekskursiooni tegi ja samal ajal meist mõõdus, läks rõõmus nägu peas, mao juurde ja võttis ta kätte :D:D pidi ohutu olema, kuid, kui hammustab, on valus :D:D siuksed kohtumised meil siis Fraseri vihmametsa rahvuspargis :D:D
Järgmine retk oli juba koju... esmaspäeva õhtuks olime kõik rõõmsalt kodus.
Järgmisel päeval oli Liia sünnipäev. Ostsime Anuga Liiale jäätisetordi, sättisime küünlad tordile ja laulsime ta hommikul kell 5 üles, et randa päikesetõusu nautima minna ja torti süüa, väga mõnus oli. Liiale oli see muide esimene kord siin hommikul päikesetõusu nautida. Meie Anuga oleme seda korduvalt teinud, kuid Liia pole ennast siiani nii vara voodist välja saand ja seega ühe kogemuse võrra vaesem, kuid nüüd oli ka see parandatud:) õhtul tulid paar sõpra külla sünnipäeva tähistama, pärast käisime kõrval tänavas kodu-pubis...
NB! Liia tänab kõiki õnnesoovide eest ! :)
Selline siis lühike ülevaade meie nädalalõpu trippidest Byronil ja Fraseril :)
Tänaseks on viimastest trippidest kaks nädalat mõõdas, oleme terve selle aja Surfersis olnud, tööl käinud, ja rannas peesitand, paar korda klubides tantsimas käind... Ilm on siin juba talvele kohaselt jahe, ööseks tuleb ikka soe tekk peale tõmmata, enne päikesetõusu ja pärast loojumist on soovitav soojalt riidesse panna, muidu võib külmetada... kuid õnneks on päeval veel piisavalt soe, et päikest võtta ja rannas lesida :P mida saate ka Eestis nüüd, kui suvi kohe tulemas, täitsa valutult teha :D:D
Byroni ja Fraseri ilusad pildid panin juba eelminekord üles...
C U soon! :)