Kuna mina ei kannatand Gold Coasti külmas kliimas enam elada, otsustasime Rainiga kahekesi põhja poole liikuma hakata juba enne Anut ja Liiat. Neil jäi veel otsi kokku tõmmata jne. Ja leppisime kokku, et minu ja Raini esimene sihtpunkt on Cairns (Gold Coastilt u 2000 km põhja) ja sealt edasi liigume me Darwini, kuhu lendavad tsikid meile järgi.

Sõit mõõda idarannikut Cairnsi kestist 2,5 päeva, ööbimiseks peatusime Childersis, kus olime tüdrukutega ka varem käinud, tol korral siis farmitööd otsimas, edudult :) Teine peatus oli armsas linnakeses Airlie Beach. Jõudes sellesse väiksesse, kuid armsasse, ilusasse, hubasesse linna mõtlesin, et mille krdi pärast ma seal Gold Coastil niii kaua passind olin, on ju niiiiiii palju ilusaid kohti kogu Austraalias, mida peaks nägema, kuid meie olime kas mugavusest ja oma laiskusest või ma ei tea millest passinud pool aastat Surfersis, kus meile sobilikku ilma olid tegelikut ainult kaks esimest kuud :D

Airlie Beachil kohtusime Henri ja Tarmoga, kutid kellega tutvusime surfersis ja kes kaks nädalat meiega koritustööd tegid :D kuid loomulikult sai neil sellest rohkem kui küll ja nad sõitsid üles poole parematele jahimaadele.... hetkel kui Airlies kohtusime oli neil kahe nädalane puhkus farmitööst, mida nad otsustasid reisides ja pidutsedes veeta, normaalne ju :D

Peale poolikut und Airlie Beach backbackeris, mis asus kesklinnas ja kus oli öö läbi suuremat sorti pidu, millepärast ka eriti magada ei saanud, asusime jälle teele Cairnsi poole, plaan oli õhtuks sihtpunkti jõuda, mis muidugi plaanide kohaselt läks. Cairnsis võtsid meid sõbralikult ja lahkelt vastu Randy ja Pille, kelle juures me järgmised 10 päeva veetsime.

Cairnsis elab 136 000 inimest, asutati Austraalia pärismaalaste irukandija hõimualale 1876.a., abistamaks Hodgkinsoni jõe äärseid kullakaevandusi meresadamaga. Aprillist novembrini on Cairnsist mõnusalt kuiv hooaeg ja päike särab seniidis, detsembrist märtsini ähvardavad linna mussoonvihmad, tsüklonid ja kohati kuni 40 kraadini tõusvad termomeetripügalad. Vaatamata oma tõusudele ja mõõnadele tõmbab Cairns troopika turiste nagu nõiaväel. Linn on üks peamine ühenduslüli Suure Vallrahuga, mis asub Cairnsi rannikust vaid 60 km ehk tunniajase paadisõidu kaugusel. Üks populaarsemiad turistiatraktsioone otse linnasüdames on idarannikule omane tehislaguun, kus käisime paaril päeval Randy ja Pille ja nende kahe armsa lapsega seal päeva veetmas, laguuni äärest saab alguse promenaad, mis võlub nii romantika otsijaid, tervisejooksu harrastajaid kui ka mõnusate jalutuskäikude tegijaid.

Mõte oli Cairnsis ikka tööd otsida ja sobiva leidmisel sinna jääda. Kahjuks/õnneks midagi sobivat ei leidnud :D veetsime need päevad Cairnsi ja selle ümbrusega tutvudes, Port Douglas, täielik turistilinn, mis mingit erilist muljet ei jätnud, ja kuhu on Milli end sisse seadnud ja teeb seal koritajatööd, sõit sinna mõõda rannikuäärt oli see-eest võimas. Palm Cove, rand mida olime pikalt oodanud- sinine vesi, liiv, ja palmid ranna ääres ja ei mingeid rahvamasse seal siblimas. Farmilinn Mareeba jne .

Kui Cairnsi kesklinnas puudub ilus liivane palmidega rand, siis linnast u 10 km väljs algab piltilusate randade rivi, kus Rain PIDI minuga päikest võtmas käima :P ei saagi aru, miks peale minu kellegile seda teha ei meeldi .... :D Õhtuti saime linnas kokku Henri ja Tarmoga, kes otsustasid meile Cairnsi järgneda.

Kuna Cairnsis tööd ei saanud, kuid raha on elamiseks vaja, otsustasime Darwini poole liikuma hakata (u 3000 km), selleks ajaks olid Liia ja Anu omale lennupiletid ära ostnud ja kuna meie sõit sinna võtab ikka paar päeva aega (4), siis olime viimaneaeg teele asuda. Cairnsist soovisid meiega kaasa sõita Jane ja Rauno, kellel oli samamoodi plaan seal õnne proovida. Sõit algas meil kolmapäeva lõunal, minul kerge kurgu valu, olin jälle külmetanud kuskil :D Kui esimesed 2 päeva kulges sõit mõõda asfalteed, siis kolmanda päeva sõitsime täiesti jubedal kruusateel, kiirusega 60 km/h :S vahepeal ületades veetakistusi jnejne, asulate vahe paarsada km. Kolmanda päeva hommikuks oli mu kurk nii valus, paistes ja mädane, et ma ei saanud suudki lahti teha, lisaks oli palavik... otsustasin esimesse teel olevast haiglast läbi minna, et vajalikke rohtusi saada, apteegist ostetud ravimid ei aidanud enam. Haiglaks seda meie mõistes nimetada ei saa, pigem nagu esmaabipunkt, kus oli aint üks medõe :D aga vähemalt sain temalt vajalikud rohud, mille väljastamiseks konsulteeris lähimas haiglas oleva päris arstiga :D ja seda kõike sain TASUTA :D kuna mul oli juuli alguses tervisekindlustus läbi saanud, olin ma valmis selleks, et tuleb 100 $ maksta visiiditasu ja lisaks veel rohud, nagu linnas olevates haiglates kombeks on ...., kuid tädi küsis ainult 20 $ sularahas, kui teatasin et mul pole seda ja lähim sularahaautomaat on päevade kaugusel.... :D tädi soovis meile head reisi ja arvas et meil seda raha mujalgi vaja! :D peale rohtude sisse võtmist oli mul õhtuks juba palju parem....

Viimasel päeval teel olles saime rahulikult ja ohutult sõita mõõda korralikku teed, erinevalt eelmistest. Olime sõitnud selliseid teid mõõda, et kui midagi juhtuma oleks pidand, siis abi oodanuks mitu päeva, kuna telefoni levi ju austraalias peale suurtemate linnade pole :D ja päeva jooksul nägime aint paari autot meist mõõdumas/vastu tulemas. Nii et päääääris kriiiiipi :)

Ühel suvalisel ristmikul kohtassime hääletajaid, kes olid puht JUHUSLIKULT eestlased ja Raini tuttavad:D:D olid nad hääletanud sel ristmikul juba neli päeva :D:D:D:D hääletamine ja hääletajate peale võtmine on siin ebasaeaduslik.... kuna meil oli auto täis, siis ei saanud neid kahjuks aidata, aga kohtasime neid Darwinis ja nad olid ikka lõpuks auto peale saanud.

Viimasel päeval sõitsime kokku 1200 km, Darwinisse jõudsime kell 2 öösel, peale paari tunnist otsimist leidsime ka omale ööbimise, saime kell 5 magama ja kell 11,30 pidime hotellist lahkuma :) Siin ootasid meid ees minu tuttavad Meki ja Lauri kes elavad koos Markuse ja Bretiga, võtsime nendega kohe ühendust ja saime kokku. Kuna elamist on siin suht raske leida, siis lubavad nad meil seniks enda juures lahkesti ööbida.

Teisipäeva öösel käisime Liial ja Anul lennujaamas vastus, ööbime kõik neljakesi siin :D kokku meid praegu 7, kuni tänase hommikuni oli meid 8, viisime Meki lennuki peale, kes lendas Perthi :(

Esimesel võimalusel seadsime sammud randa päikest võtma, Liia ja Anu poel ju Gold Coastil olles, mitu kuud päikest näind :) päike on siin meeletult palav ja kõrvetav, suutsime tunnikese rannas pikutada, kui koju basseini äärde ennast jahutama tulime. A ja muideks on siin krokodillid, jõgedes ja ookeanis, et ujumine selleks ettenähtud kohas ei ole soovituslikult, kohustuslikult lubatud :D tühjas rannas pikutades ei osanud me muidugi krokodille karta, aga hiljem kuulsime et see ei pidand väga harv nähtus olema, kui kroko sind rannas ründab, loobusime rannas päikse võtust, teeme seda aint kodus hoovis :) nii igakjuhuks ;)

Põhjaterritooriumi pealinn Darwin koondab endasse hõredalt asustatud territooriumi aladel küll kõige rohkem inimesi (117400), kuid teiste osariikidega võrreldes on linn tõeline pesamuna. Oma väiksusele vaatamata on Darwin arenenud üheks modernsemaks ja multikultuursemaks linnaks Austraalias ega ole lasknud end heidutada ka mitmetest tagasilöökidest. Ajalugu on räsinud nii jaapanlaste õhurünnakuga Teise maalimasõja käigus kui ka mitmete hävitavate tsüklonitega, kuid järjekindlalt on asustus ikka ja jälle üles ehitatud. Keskmine maksimaalne õhutemperatuur on 32 ja minimaalne 23.

Eile käisime oma cv välja printimas ja hakkame usinasti tööd otsima. Läksime ühe ajalehekuulutuse peale vestlusele, otsiti ettekandjaid ühele laupäeval toimuvale üritusele, kus peaks olema 3000 inimest. Täitsime hunniku pabereid ja vestlus, teemal mis ülesandeid täpselt täitnud oled ettekandjana ja mitu taldrikut suudad korraga kanda jnejne, päris naljaks oli, kuna ma pole sedasorti tööd kunagi teinud, siis tuli valetada mul nii et suu suitseb :D:D ja saimegi laupäevaks kõik tööle, ka Bret on seal:)

Laupäeval kell 17 olime kohal, ja jagati meid erinevatesse gruppidesse laiali, läks nats aega mõõd akui pidime juba taldrikuid (3 korraga!!!)eelroogadega lauale tassima :S pääääris naljaks oli, kui seni olin aint suure suuga rääkind kuidas ma seda teha oskan ja kaua ma seda teind juba olen, siis nüüd pidin seda päriselt ka tegema:) päääääris naljaks oli, aga ära tegin, peale seda, saabusid balli küalised, keda pidime öö läbi teenindama, põhiliselt siis kandikul jooke ette tassima, omaette komöödia jälle. 10 kokteile kandikul üle väljaku õhtu läbi joosta, aga sain hakkama, ja kordagi midagi ümber ei läind ja kandik klientidele sülle pole kukkund..... öösel kell üheks olime rampväsinud, jalad edasitagasi jooksmisest haiged, randmed, raskete joogikandikute tassimisest valutasid jnejne. Kuid kui üks bossudest küsis, et käed püsti, kes homme töötada tahavad, siis meil olid automaatselt käpad püsti, valutavad ja väsinud ihuliikmed meelestläind :D Saime kell 2 öösel magama, järgmisel päeval kell 12 olime jälle platsis, et sättida paika kontserdi välibaarid. See on nii uskumatu, kuidas ozid tööd teevad, st kuidas nad ei oska tööd organiseerida, täielik naljanumber. Meid oli tööl seal kümneid, ja keegi ei suutnud oskand meid normaalselt seal tööle säätida, töö ülesanded ära jagada jne. Meil ei jäändki seal muud üle kui lihtsalt passida ja jalutada territooriumi ühest otsast teise, et igavusest päris lolliks ei läheks. Põhimõtteliselt oli päeva töö täita ära baaris olevad külmikud jookidega, ühte kasti õllet saadeti tooma 10 meest ja seejärel hakkasid seda kappi lappima 30 inimest., üksteisel jalus olles, ja kümneid kordi rohekm aega võttes:) samamoodi õhtul baaris jooke jagades miljon matsi ühte inimest teenindamas...

Kolmandal päeval käisime koristamas kogu seda laga, mis kahe päevaga tekkinud oli. Esimene pool päeva tõstsime lihtsalt kaste ühest hunnikust teise, saamata aru, miks seda tegema peab, ja teise poole päeva sorteerisime musti kolm päeva tagasi kasutatud nuge,kahvleid, lusikaid, pääääääris kohutav ja haisev töö :S kummaline oli veel see et vedasime suurde merekonteinerisse kaste, kus sees olid MUSTAD nõud, mis siis ilusti järgmise ürituseni ära pakiti. Kui need peale kolme päeva päikese käes haisesid jubedalt, siis mis lehk sealt kunagi hiljem uksi avades vastu tuleb :S

Igatahes saime kolme päeva peale päris palju töötunde, mis toob sisse nats söögi ja elamisraha. Ja oleme kogemuse võrra rikkamad, et kui idiootselt need ozid siin töötavad, vastu igasugust loogikad, puudub igasugune töökorraldus ja organiseerimis oskus, tahe, mis esimesel päeval käis närvidele, järgmistel päevadel oli see lihtsalt naljaks :D:D

Kuulmiseni ;)

Outback, outback...

Peale Fraserit võtsime plaaniks külastada Ayers Rocki, Ulurul, mida nägemata on patt igal turistil Austraaliast lahkuda.
Ettevalmistused hakkasid peale peale Fraserilt tagasi tulekut. Alustuseks oli vaja kokku panna reisiseltskond, 5 inimest, aeg, marsuut. Planeerisime reisi mai lõppu, selleks ajaks oleme jõudnud piisavalt kaua tööl käia, et raha koguda ja 1,5 kuud peaks olema piisav aeg, et töölt ära küsida, ilma et see tööandjale suure üllatusena tuleks. Reisi pikkuseks kaks nädalat. Väga raske on ettekujuta seda, et Austraalia, saarekesena, niivõrd suur on :D, ühest otsast teise autoga sõita, võtab aega u nädala. Eestile teeb ühe päeva tiiru peale :D Seltskonna planeerisime viie liikmeliseks, juurde oli vaja otsida üks inimene. Peale pikka kaalumist, arutamist osutuks selleks Chrisi sõber Austin, oma inimene meil juba, et ei tohiks millegiga väga sellel pikal reisil üllatada :D planeeritav kilometraas kahe nädalaga kuni 7000 km.
Seiklus algas reede hommikul 12 juuni, küll väikse hilinemisega, kuna mina olin vahepeal külmetanud ja haigeks jäänud ning kuni reede hommikuni ootasin, et koduste ravimitega terveks saada, kuid edutult. Niisiis seadsin reede hommikul enne väljasõitu sammud Gold Coasti Hospitali, et paremaid rohtusi saada, vastasel juhul oleksin pidanud koju ennast ravima jääma... Ravimid käes, võis trip alata :D
Esimene sihtpunkt oli Simpson Desert, mis on 200 00 km2 suurune kõrb keset Austraaliat, kus kohtuvad 3 osariiki. Rahvuspark koosneb tuhandest liivaluitest, suvel on kõrbesse minek keelatud kõrge temperatuuri tõttu, u 50 kraadi.
Plaanis oli ületada kõrb 3 kuni 4 päevaga (500 km), et jõuda kesk Austraaliasse. Soovitatav liikumissuund, kõrbe lületamisel, on läänest itta, mitte idast läände nagu meie seda tegime ja turvalisem on liikuda vähemalt kahe autoga, mitte ühe :D:D uups :P Kohustuslik on enne kõrbesse minekut teatada oma plaanist politseid, et kui kauaks ja mitu inimest läheb, mis on orjenteeruv tagasi tuleku aeg jnejne, et keegi kadunuks ei jääks, KUID pühapäeval kui meie tahtsime vastavast asutusest läbi minna ja kõrbe poolesuunduda, oli politseimaja suletud, nu mis siis ikka, jääb vaid meie teada et kõrbesse läksime :D
Suur osa kõrbest on eravaldus, kus farmerid peavad oma tuhandepäiseid loomakarju, suurim farm on sama suur kui Belgia :D
Kõrbesse minekuks, nagu ka Fraser Islandile, on vaja eriluba, mille saab 4WD auto olemasolul ja väikse raha välja käimisel. Kuna telefoni levi seal ei ole, ja üllatus üllatus, suht hõreda asustusega koht, siis vajadusel abi kutsumiseks oli vaja osta/rentida sateliittelefon. Lisaks pidi auto külge kinnitama piiiika lipu, et liivavalle ületades, vastutulev auto sind märkaks. Kohustuslikku varustusse kuulus veel 6l vett per face per day, lisa kütusevaru, lisa aku, ja - ratas autole, labidas, et vajadusel autot liivast välja kaevata. Kõikide varude puhul tuli arvestada sellega, et võid kolmeks päevaks kuhugi kinni jääda või lihtsalt kütus otsa saada. Üks perekond, kes oli vale arvetuse teinud kütuse kulutuse suhtes, ootas liivavallil istudes kolm päeva kütust J
Kõrbesse jõudsime pühapäevaks, aega võttis see sõit 2 pikka päeva, hommikust õhtuni autos.... raamatuid lugedes, ja maastiku imetledes....uskumatu kuidas maastik paarisaja kilomeetri mõõdudes totaalselt muutub.....kui ranniku ääres on mägine ja roheline lopsakas loodus, siis juba 500 km sisemaale sõites ümbritseb sind tasane, punase killustikuga maastik, mitte rohelus. Lopsakad puud asenduvad kaktustega, tee äärtes võib näha erinevaid loomi, linde...kõige sagedasem tegelane on muidugi känguru. Kuna need armsad loomakesed armastavad ööseks koguneda asfaldile sooja, siis maanteel sõitmine pimedas on suht võimatu. Jube kui palju on tee äärtes kängude laipu, meilgi õnnestus üks väikseke kogemata alla ajad ....tegime väikse leinaseisaku vaikuses ja põrutasime valju muusika saatel edasi...suurlinnad seljataga, jõuad outbacki, mis erineb totaalselt sellest , kus olime harjund elama. Majad on väiksed ja koledad, asustus on HÕRE... u 500 km vahedega teede ristumiskohtades kõigest paar maja, tankla, hostel ja seda nimetavad nad linnaks :D
Esimese öö veetsime hostelis, teise öö telgis Birdsville karavan pargis, mis jäi viimaseks linnaks enne kõrbe, täiendasime oma vee, söögi ja ka kütuse varusid ja sõit kõrbesse võis alata. Meie kolme ettekujutus kõrbest: lõputu, tasane, liivane väli. Kuid üllatus, üllatus kõrbes kasvavd igasugused taimed, puud :) Selline kõrbe kohta lopsakas taimestik oli küll erandlik, kuna sel aastal oli seal palju vihma sadanud, tänu millele oli liivavallide vahele tekkinud suured rohelusest lokkavad oaasid. Pole just eriti tavaline nähtus, kui pardi pereke keset kõrbe tiigikeses sulistab :)
Kuna liikumine kõrbes on suht aeglane, siis päevas läbisime u 100 kuni 150 km, kiiruseks keskmiselt 40 kuni 50 km/h. Maastik erinevalt meie ettekujutusest on vägagi ebatasane :D paarisaja meetriste vahedega, lõputusse ulatuvad liivavallid. Raske on seda vist ettekujutada, pilte vaadates saab parea ettekujutuse...
Chrisi auto oli otsast lõpuni asju täis pakitud, telgid, magamiskotid, söögid, joogid, kütus, tagavara ratas, gaasipliit, kütte puud, mis sai viimasest linnast kaasa ostetud, kuna kõrbes olevatest puudest lõket ei tohi teha, raskemad asjad olid katusele pandud ja kergemad autosse. Peale paari tunnist meeleolukat valju muusika saatel liivavallide ületamist, avastasime, et auto tagaklaas on puruks. Küttepuud olid suure rappumise peale kukkund klaasi, mis siis ikka teipisime klaasi kinni ja põrutasime lõbusalt edasi, kuni paraja rappumise peale sadas katusel olev raam, koos sellel olnud miljon kg kaaluvate asjadega kapotile :D raam oli rappumisele ja raskusele järgi andnud ja nii kogu kupatus meil kapotil oli :D mis siis ikka, Chris ja Austin tõstsid kapotile kukkunud asjad maha ja hakkasime nuputama, mis edasi saab. Mõõduvad autod peatusid ja uurisid kas kõik ok, kui kuulsid mis juhtund, oli nalja kui palju, sest teised liikusid kõrbes kahekesi autos, nagu mõistlik oleks, mitte viiekesi, katusele kinnitatud paar asja, mitte kogu elamine ja rohkemgi veel nagu meil :D Esimesel päeval kõrbes oli puruks läind tagaklaas, katuseraam korviga ja kapott, kuhu kogu elamine peale sadas…
...otsustasime jääda lähedusse telkima, peale päikseloojangut ilmusid meie telkimisplatsi übrusse uudistavad dingod. Fraseril olime metsa-kutsudega juba kohtunud, tänu sellele ei kartnud me neid nii väga, kuid olime palju ettevaatlikumad, sest kõrbes olevad kutsud on palju metsikumad ja näevad harva inimest, seega natuke rohkem ettearvamatud kui Fraseri metsakutsud. Hirmutasime kutsad valju duff-duff muusikaga ära ja lõkke ümber istumine võis rahulikult jätkata, kuid loomulikult jälgisid kõik koguaeg, et ega pimeduses läikivaid silmapaari ümber telkimisplatsi ei liigu...
... järgmisel päeval sõitsid Anu ja Chris tagasi lähimasse linna, et katuse raam ära parandada. Mina, Liia, Austin jäime keset kõrbe asju valvama ÖD Anu ja Chris hakkasid linna sõitma u 8 ajal ja tagasi olid õhtul kella kuueks. Päris huvitav ettevõtmine oli kõrbes terveks päevaks omale tegevust leida. Kui meie arvasime et kõrbes on soe ja mõnus, siis absoluutselt ei, päike küll paistis, aga tuul oli nii külm, ja kärbsed, kes elusalt meid ära tahtsid süüa.... niisiis, esimesed paar tundi peale ärkamist kulusid hommikusöögile ja jalutuskäigule lähimasse oaasi ja tagasi, mis oli meist paari valli ületamise kaugusel ÖD Mis edasi? õnneks oli meil kodust kaasas male laud ÖD Liia õpetas mulle male selgeks ja niid järgmised paar tundi kulusid malet mängides, Austinil oli muidugi surmigav ja kärbsed ajasid ta nii närvi, et ta istus päev läbi telgis ÖD meie panime ennast soojalt riidesse, katsime näo, et tuul ja kärbsed ei tüütaks, peale malet istusime valli otsas (telkisime alati kahe valli vahel ) ja ootasime Anut ja Chrissi linnast tagasi, nagu lapsed aknal ema ja isa koju ootamas :D
Mõistagi ei ole sellisel reisil vahet mis kell on, kogu elu käib päikse järgi. Hommikul ärkad koos päiksega ja õhtul lähed magama kui päike loojund. Keegi meist ei ole vist kunagi nii palju päikseloojangut ja tõusu vaatand, kui nendel kahel nädalal kokku, kes muidugi vähem kes rohkem :), mina unetu olin igal hommikul enne päiksetõusu ärkvel. Ronisin telgist enne välja, haarasin kaasa tooli ja kohvi ning marssisin liivavalli otsa vaadet nautima. Uskumatu vaikus, lõputu väli...ja kohe kohe kuskilt kaugusest kumamas esimesed päiksekiired....niiii mõnus....ja samalajal mõelda, kus krdi kohas sa parajasti oled??....kuskil keset austraalit kuskil keset kõrbe vaba muredest ja argiprobleemidest....
Peale päikesetõusu tegime hommikusöögi, pakkisime kokku oma campimisplatsi ja asusime jälle teele, nii neli päeva ja ööd. Enne loojangut otsisime ilusa laagriplatsi, söime, panime telgid püsti ja imetlesime j'lle vaadet J
Madusi ja mürgiämblike me seekord ei näinud, kuigi kõik ilgete hirmujuttudega meid hirmutasid. Ainukesed loomad keda kohtasime olid dingod, kaamelid, emud (kui neid loomdaeks v[ib nimetada)
Kõrbe ületanud premeerisime ennast suplusega kuumavee allikatega järves, kus temperatuur oli 37 kraadi. Pääääris mõnus oli ennast peale nelja päeva kõrbes vees olla ja veel niiiii soojas :) õhtuks oli plaan jõuda esimesse linnakesse, peale kõrbet. Meie muidugi ootasime suurt supermaketit, ilusaid maju, hosteli (vähemalt:)), kus ennast pesta saaks jnejne, AGA linna nime vääriline oli Mt. Dare, kus oli ainult ÜKS maja, mis hõlmas endas tanklat, baari, hosteli, poodi. Mis siis ikka, panime oma telgid maja kõrvale püsti, nautisime hoovil olevaid dusse ja sättisime ennast õhtuks baari :) jõime paar õlut ja mängisime Liiaga ühe male, peale mida läksime naabritele külla, kelleks olid pensionieas paarike, peatusid seal oma karavaniga, istusime lõkke ääres, vahetasime reisimuljeid, kuna nad jäid üsna ruttu purju, siis läksime vara magama:)
Hommikul startisime Uluru poole, et oma silmaga üle vaadata kuulus Ayers Rock, mis on 3,6 km pikk ja merepinnast 867m. Usutakse, et 2\3 kivist on liiva all. Kuna kivi kuulub aborigeenidele, siis kogu ligipääs on rangelt määratletud aborigeenide Anangu seadusega. Aborigeenidel on õigus ligipääs kivi juurde igal ajal keelata. On erinevaid müüte, kuidas see kivi tekkind on, enamus neist on aborigeenide müüdid, mis on nii absurd-naljakad, et piinlik kirjutada :D
Paar tundi sõidetud silmasime kauguses suuuuurt kivi, kindlasti Ayers Rock :) peatusime, tegime kuulsa kivi taustal pilti jnejne :D tagasi autosse, et kivile lähemale sõita, mõne aja pärast avastasime, et see vist ei ole ikka veel see õige kivi :D paarsada km oli veel sõita :D:D taolisi kive oli veel, millest mõõdusime...ei saagi, aru miks valisid aborigeenid välja just selle kivi nende paljude seast :D:D teel sõitsime läbi ühest aborigeenide külast. Meenutas see Kopli pimedamaid ja jubedamaid kohti :D kõik oli räpane ja must, majade aknad katki, hoovid igast prügi täis, tänavatel igasuguses vanuses räpakaid asukaid istumas ja niisama vahtimas. Peatuda me seal ei julgend, mõni oleks äkki rattad alt ära keerand või midagi sellist, heal juhul :D pildistada neid ei tohi, tulevad kallale, ja söövad kaamera ära :D
Austraalia Valitsus toetab aborigeene, et vastutasuks saaksid kõik Ayers Rocki ja rahvusparki külastada, kuid siiski ei oska aborigeenid inimese kombel elada. Seda võis järeldada juba külast , millest läbi sõitsime... Nutvaid lapsi näiteks uinutavad nad bensiiniga magama :S Alkoholi ostmist ja omamist piiravad ka kogu osariigis karmid seadused, kuna alkoholism on aborigeenide seas suur probleem. Meilgi oli väike hirm, kuna olime kõrbesse kaasa võtnud igast kanget alkoholi, et öökülmade vastu võidelda:):D ....mis seal ikka, hoidsime hinge kinni, ja püüdisme mitte silmatorgata, et politsei meid kontrollida ei sooviks :D
Jõudsime reede pärastlõunaks Ulurusse, kõik olid pikast sõidust nii väsinud, et sel päeval keegi kivi uudistama ei jaksand minna, seadsime karavanpargis oma laagri üles, sõime õhtust, ja plaanisime Uluru külabaari külastada, kuid poolel teel (jalgsi) avastasime, et see on liiga kaugel ja marssisime telgi juurde tagasi ja läksime magama J
Hommikul oli plaanis ette võtta jalutuskäik ümber kivi, mis oli 10 km, kuid kuna kõik olid veel väsinud, siis lükkasime selle järgmisse päeva. Kuid rahvuspargis, kus Ayers Rock asub, oli veel The Olgas ehk Kata Tjuta (many heads, st palju päid), millest me polnud varem kuulnudki. Kujutab see endast suurte kupli kujuliste kividega orgu. Kõrgeim kivi on 1066m merepinnast :D ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, eks piltidelt vaatate:D:D meile igatahes meeldis see palju rohkem kui Ayers Rock :D:D jalutuskäik nende kivide vahel oli u 7 km. Peale seda tegime Olgase kõrvale päikeseloojangu ajal õhtusöögi ja kuna rahvuspargist pidid kõik kell 7.30 lahkuma ja ööbima sinna ei tohi jääda, siis kiirustasime oma õhtusöögi kokku pakkimisega ja ruttasime pargi territooriumilt välja.
Hommik algas vara, enne päikese tõusu tahtsime jõuda kivi juurde, et jälgida kivile langeva tõusva päikese valgusemängu. Selleks pidime telgi juurest sõitma u 5 km rahvuspargi väravateni, seisma sissepääsu järjekorras, kuna me ei olnud ainukesed, kes seda imelist vaadet nautima tahtsid minna, paarkümmend bussi täit turiste, pluss veel meiesugused omapäi seiklejad. Sissepääs rahvusparki oli 25 $ per face.
Õnneks jõudsime enne päikese tõusu oma kohad kivi ääres sisse võtta ja kohvi rüübates vaadet nautida, ....tõesti oli uskumatu kuidas kivi värv sekunditega muutub....
Peale päikesetõusu, seadsime koos teiste omasugustega suuna ümber kivi olevale matkarajale. Kuna kivi juurest kaasa võetav killuke toob halba õnne, siis keegi meist sealt midagi kaasa ei haarand, kuigi algul plaanis oli :P ka pildistada ei ole lubatud igalpool, austades aborigeenide kultuuri jnejne, ainult kaugvõtted eemalt põllult...kuid loomulikult sellest soovituslikust\kohustulikust „mitte pildistada“ (samamoodi kivi otsa ronimisega) turistid kinni ei pea, mina vist olin ainuke....:) ju olen siis niiiiii ebauskilik ja ei taha ebaõnnele võimalust anda :D või austan tugevalt aborigeene ja nende usku....:)
Esmaspäeva hommikul asusime teele Kings Canyoni poole, km-d u 500. Telgid seadsime püsti Kings Canyoni läheduses olevasse karavanparki, vaatega kanjonile muidugi. Kanjonis oli 3 matkarada, enne loojangut plaanisime läbida lühima, 2,6 km, kanjoni sees, all. Ootused olid suuremad, nii et erilist vauu-momenti sellest kohast ei tekkind. Hommikul oli plaanis läbida pikem retk, mis kulges mõõda kanjonit, kuid hommikul teele asudes, teatasid Chris ja Austin et, „they don`t feel like that“, oook, mis siis ikka ju siis eelmise päevade jalutuskäigud olid veel tunda :), seadsime suuna järgmisse sihtkohta, milleks oli opaalide kaevandus- ja maaalune linn Coober Pedy(aborigeenide keeles tähendab see poiste veesilm :)), mis on näotu väikelinn, põliselanikke on linnakese 3500, paljudest erinevatest rahvustest. Linnas asub 250 000 opaali kaevandusahti, linna 65 % rahvastikust elab maa-all, kuna suvel on seal liiga palav ja talvel liiga külm. Peetakse teda Austraalias opaali pealinnaks, esimene opaal avastati 15 aastase poisi poolt 1917a. Peale seda tulevad inimesed üle maailma sinna oma õnne ehk opaali otsima. Iga paari aasta mõõdudes leiab mõni õnnelik sealt miljoni dollari väärtuses opaale. Viimane suur leid oli eelmisel aastal. Eesmärk oli ära proovida, et kuidas maa-all magada on. Seadsime ennast sisse äärelinna karavpargis, mis oli maa-all, nu tegelikult olid ainult ööbimiskohad maa-all. Asi nägi välja nii, et võtsid oma telgi ja magamisasjad või siis ainult svagy ja marssisid sellega keldrisse, kuhu laotasid svagy või panid püsti telgi.
Plaan oli jääda sinna kaheks ööks, esimese öö kannatasin ära, teiseks ööks kolisin autosse ära, ei teagi miks, lihtsalt tundus väga ebanormaalne keldris magada :D teised pidasid vapralt vastu. Veetsime selles imelikus linnas ühe terve päeva, külastasime ühte uut hotelli, mis asus maa-all, kirikut, ühte elumaja, mis tõesti oli väga hubane ja kui ei teaks, et see maa-all asub, siis ei oskaks arvatagi.... vana kaevanduse muuseumi, kus tutvustati kaevanduses kasutatud masinaid ja saime ronida vanades opaali kaevanduskäikudes, et oma silmaga näha kuidas opaali kihid täpselt kivis asetsevad ja näha kuidas inimesed seal töötasid ja elasid (nendest ka pildid)
Loomulikult kõik ehitised, majakesed, ei olnud 100% maa-all, väike osake ikka maa peal, et aru saaksid, et ikka maja, mitte karu koobas :D
Linnakeses oli palju opaali poode, kuhu tsikid end üsna tihti uudistama unustasid.
Hirmutav oli see, et linnas oli päris palju aborigeene, seepärast ei julgend me omapäi kuhugi uitama minna... mine sa neid jubedusi tea, ega nad ju eriti usaldusväärsed välja ei paista....
Kui kõrb, kivi ja maa-alune linn olid täielikud outback, tasane maastik, kuiv, punane killustik, siis edasine tee muutus iga kilomeetriga mägisemaks ja rohelisemaks. Olime jõudnud Lõuna-Austraalia linnakesse nimega Port-Augusta, kus ööbisime ühe öö ja külastasime kohalikku rahvusparki....
Järgmised kolm päeva veetsime hommikust õhtuni autos, teekond Gold Coastile, selleks ajaks olid kõik juba parajalt väsinud, selja taga oli 2 väga huvitavat nädalat, kõik ihkasid oma voodisse ja dussi alla, riideid vahetada, normaalselt süüa, normaalset kohvi juua.... ja oooooookeani näha(saarlaste värk ;) )....
Pühapäeva lõunaks olime kodus, väsinud, aga õnnelikud, nii palju oli nähtud.... kuivõrd erinev võib austraalia olla... ainult Gold Coastil elades pole aimugi, milline see manner tegelikult on....paarisaja km ulatuses muutub maastik, kliima, temperatuur, keskkond niiivõrd kiiresti et uskumatu....
Oleme vist vähesed eestlased, kes sellise tripi on saanud läbi teha... uhked oleme :P:D
Esmaspäeval puhkasime, helistasime läbi oma eelmised tööandjad, Blazenka ootab meid tagasi tube koristama (jeeee :,( Liial kahjuks enam nanny kohta pole, kuna perenaine, Annika, oli töö kaotand ja seega saab ise oma laste kasvatamisega hakkama, kuid Liia saab tagasi tulla oma endisse töökohta, koristama, mille üle tal on väga heameel, sest meile kõigile ju meeldib koristada :D:D:D:D:D
Järgmine eesmärk on külastada või siis kolida mõnda põhjas olevasse linna, Darwin, Cairns, kuna seal on päike ja soe... mille pärast me siia Austraaliasse tulime siis :P

C U Soon!
Saarlased!

....
päike paistis, kõigil rõõmus meel. Teekond läbi väikelinnade ja mõõda mägiteid ... olime jõudnud rahvusparki, kus imeilusa kose kõrval pilte tegime ja vaadet nautisime. Kuna kell oli alles vähe otsustasime ettevõtta väikse rännaku, u 4 km, mõõda vihmametsa kitsast teerada alla. Peale poole tunnist jalutamist hakkas vihma sadama, rajake kattus mudaga. Kui kuna terve nädalavahetuse olime mudas sumpand, ei heidutand see meid absoluutselt, jätkasime teekonda. Mõnel meist õnnestus isegi selili mudasse maanduda, kuid teekond jätkus sellest hoolimata. üsnapea olime kõik lige märjad, kuna sadu ei lõppend ega lõppend. Olles PEAAEGU kohal, avastas Erik, et tal on varvaste vahel kaanid, kerge parastamine ja naer, peale mida kostis kriiskav ja vali kisa üle metsa, kuna tsikid avastasid, et ka nende mudaste varvaste vahel on need ilged elukad. Loomulikult ei julgend me ise neid rõvedusi näppida (kaane siis :) ). Kui Chris meie jalad kaanidest puhtaks oli nokkind sammusime edasi. Nüüd olid muidugi kõik targad, et loomulikult on vihmametsas vihmaga kaanid, imelik et keegi sellele enne teekonna algust ei tulnud... :) mingi hetk avastasime, et meie jalad on jälle kaane täis, oi seda kisa jlle. Isegi Liia, kellel olid jalas ilusad roosad kummikud. Kuid päris tõsiselt ega nalja ei olnd isegi kummikutega, kaanid ronisid mõõda säärt üles ja viskusid ennast saapasse :) Anu, kellel olid jalas ketsid, sokid olid samuti jalad kaane täis, suuremaid kui kellegil teisel, rääkimata minu paljastest jalgadest :S . Liia teatas, et tema edasi ei liigu, kuigi olime peaaegu kohal. Keerasime kõik otsa ringi ja JOOKSIME auto poole tagasi, vahepeal tehes peatusi, et jalgadelt kaane välja sikutada. Jõudnud auto juurde koorisid kõik omal riided seljast, et kontrollida, ega kuskil mujal neid nõmedaid elukaid pole, õnneks ei :) Olles kõik turvaliselt autos võis alata sõit koju :D loomulikult oli nüüd nalja nabani, kõik naersid juhtunu üle, kuigi metsas valitses surmahirm :D Kodus tegime topelt kontrolli ja puhastasime haavad.
Nädal hiljem kuulsime raadiost, et kellegil oli silmamuna seest kaan ära võetud..... :S Niipea vist keegi meist vihmametsa ei kipu :D nu vähemalt nii kauaks kui kõik unustatud :P
Neli päeva kodus puhanud, pakkisime jälle oma asjad, et reede varahommikul sõita Fraser Islandile (pindala 1840 m2, elanikke 53300). Kuulujuttude kohaselt olevat saarel koguseliselt rohkem liiva kui Sahara kõrbes. Kuigi kõrbest on asi kaugel, sest maailma suurimal liivasaarel kasvavad hoopis kõrged subtroopilised vihmametsad. Veel on Farseril kõige helesinisem ja rohelisema veega järved, kõige kõrgemad liivaluited, kõige dingomad dingod, kõige suurem kaldale uhutud kilpkonn, kõige offroadimad teed, kõige roostetatum laevavrakk, kõige suurem kuu, kõige palavam päikesetõus jpm. kõike seda tahtsime oma silmaganäha ja oma nahal tunda :)
Plaan oli jääda sinna kuni esmaspäevani. Saarele pääsemiseks on vaja dziipi, kuna tavalisi autosi sinna ei lubata, ainuke viis sinna minna oli Chrisi auto. Kaasa tuli Katre, kes oli ammu meile rääkind oma soovist seda saart külastada ning kuna ta mai lõpus lendab tagasi Eestisse, siis tahtsime talle seda headmeelt teha ja ta sinna paradiisi viia :P. Kuna autos ruumi oli vähe ja asju (magamiskotid, telgid, grillid, 4 p'eva s[[k,jook) mega palju, sai igaüks oma isiklikke asju kaasa võtta vaid väikse seljakotiga,mis ei ole lihte ülesanna tsikkidele:D 4 eesti tüdrukut ja 2 kohalikku Chrissi dziipi pakitud, koos kogu varustusega, võis sõit alata.
Crisi vanemad ja vend oma perega peatusid Sunshine Coastil, kuna meil oli vaja nende käest veel paar vajalikku asja campimise jaoks kaasa võtta, tegime seal väikse peatuse, tutvusime Chrisi perekonnaga, nautisime imeilusat randa, peale mida jätkasime oma reisi. Tund sõidetud, ületasime imeväikse praamikesega Noosa Headsil jõekese, et edasi sõita mõõda liivast rannikut sadamasse, kus Frsaerile pääseb, enne muidugi tuli meil hankida telkimiseks vajalikud load ja maksta vajalikud tasud, mis oli u 40 $ per face.
Saarele jõudsime u kell 4 päeval, kuna 6 on juba pime, pidime kiiresti otsima omale sobiliku campimis koha. Mõõdaminnes külastasime Red Canyonit, mis kujutas endast punase liivaga mäge. õnneks jõudsime enne pimedat telkimiskohta. Sõime ja jõime peale mida otsustasime jalutada öösel kell 1 kottpimedas öös läbi metsa ülesse liivaluidetele magama. Kuna kõik olid alkohoolist parajalt julgustust saand, siis keegi põnnama ei löönd vaid sammusid hoogsalt Crisi järgi läbi tihniku magamiskott ühes ja padi teises kaenlas. Jõudnud üles, laotasime oma magamiskotid liivale laiali ja sättisime magama, uinudes tähis taeva all. Uskumatu kui palju tähti seal oli... . Kuna luidetel magamine on tegelikut keelatud, olime me ainukesed hulljulged. Hulljulged sellepärast, et esiteks ei ole see lubatud, ja teiseks sellepärast, et Fraseril elavad dingod, kes ei ole lihtsalt sõbralikud metsakutsud, nagu me olime arvanud, vaid ikka tõelised metsloomad, mida said Anu ja Chris hommikul ärgates ka kogeda, kui nad päikesetõusu kell 5 nautima läksid, kui ülejäänud alles magasid. Nimelt piirasid dingod nad ümber, urisesid ja näitasid hambaid. Kuid õnneks loobusid unised dingod sellest mängst ja lasid neil minna. Selline oli siis Anu sünnipäeva hommik :D
NB! Anu tänab kõiki õnne soovide eest !!!
Pakkisime oma asjad, et edasi liikuda saare põhjapoolsesse tippu Indian Headi, kus olevat parim paik haisi, vaalu, kilpkonni, mantarraisi ja teisi veeloomi jälgida. Kuid poolel teel mõõda liivast rannikut oli juhtunud autoõnnetus, backpacker' id olid oma dziibiga üle katuse käinud ja kolm noort inimest oli surma saanud ja sellepärast ranniku äär kinni, kohal olid nii helikopterid kui politseid jne. Pöörasime otsa ringi ja otsustasime minna sisemaale Lake McKenzie ilu nautima, mis on siis kõige helesinisema vee ja valgema liivaga järv. Veetsime pool päeva rannal peesitades, peale mida liikusime tagasi rannikule, kuid enne seda peatusime kohalikus külakeses bakeri juures, kust haarasime kaasa Anule sünnipäeva tordi, mida hiljem rannal koos sõime. Tort söödud, hakkasime otsima uut ööbimiskohta, seekord oli sooviks magada ookeani kaldal. Sobiv koht olemas, istusime maha, jõime Anu sünnipäeva kurgijooki ja imetlesime tähti. Hommikul vara üritasime ookeani ääres kala püüda, kuid kalaõnne seekord ei olnud, jätsime telkimiskoha ookeani ääres dingode valvesse ja suundusime jälle saare põhjapoolsesse tippi, et üritada vaadata jälle Indian Headsil ookeanielukaid, kuid seekord ei soosind meid ilm ja ühtegi elukat ei näinud. Tegime lihtsalt pilte ja nautisime vaadet ookeanile, saarele ning liikusime edasi Champagne Pools, mis on kivirahnudega ookeanist eraldatud basseinike, kus ujumas käisime. Fraser Islandil ookeanis ujumas ei soovitata käia, kui just haidele söödaks ei taha saada :D
õhtuks läksime tagasi oma eelmisesse telkimiskohta, hommikul nautisime päikesetõusu, pakkisime asjad, kuna see oli meie viimane öö sellel paradiisisaarel:( otsustasime viiamsel päeval külastada vihmametsa ühte väikest rahvusparki.
Olles kohale jõudnud soovisid tibib wc-d külastada, kuna vajalikku südamekesega majakest ei leitud, kükitasid Liia ja Anu ühe väheke kaugemal asuva majakese taha räästa alla. Paari minuti mõõdudes jookseb Anu meie juurde näost valge, ühtegi sõna suust välja ei saand ja viitab Liia poole. Me juba väikses paanikas, et mis juhtund. Tuleb Liia samal ajal sättides oma pükse üles rõõmus nägu peas, ikkagi kergem olla jne :D Läksime uudistama, et mis Anu nii näost ära viis. Oh üllatust Liia oli kükitanud ennast kergendama poole meetri kaugusele ühe rõveda päikese käes peesitava mao kõrvale :D:D Kui Liia ise ka lõpuks aru sai mis juhtund oli vajus ka ise näost ära. Me muidugi panime jooksu, oli ju see ikkagi esimine kord kui PäRIS maoga kohtusime:D Kohalik giid, kes pilukatele just ekskursiooni tegi ja samal ajal meist mõõdus, läks rõõmus nägu peas, mao juurde ja võttis ta kätte :D:D pidi ohutu olema, kuid, kui hammustab, on valus :D:D siuksed kohtumised meil siis Fraseri vihmametsa rahvuspargis :D:D
Järgmine retk oli juba koju... esmaspäeva õhtuks olime kõik rõõmsalt kodus.
Järgmisel päeval oli Liia sünnipäev. Ostsime Anuga Liiale jäätisetordi, sättisime küünlad tordile ja laulsime ta hommikul kell 5 üles, et randa päikesetõusu nautima minna ja torti süüa, väga mõnus oli. Liiale oli see muide esimene kord siin hommikul päikesetõusu nautida. Meie Anuga oleme seda korduvalt teinud, kuid Liia pole ennast siiani nii vara voodist välja saand ja seega ühe kogemuse võrra vaesem, kuid nüüd oli ka see parandatud:) õhtul tulid paar sõpra külla sünnipäeva tähistama, pärast käisime kõrval tänavas kodu-pubis...
NB! Liia tänab kõiki õnnesoovide eest ! :)
Selline siis lühike ülevaade meie nädalalõpu trippidest Byronil ja Fraseril :)
Tänaseks on viimastest trippidest kaks nädalat mõõdas, oleme terve selle aja Surfersis olnud, tööl käinud, ja rannas peesitand, paar korda klubides tantsimas käind... Ilm on siin juba talvele kohaselt jahe, ööseks tuleb ikka soe tekk peale tõmmata, enne päikesetõusu ja pärast loojumist on soovitav soojalt riidesse panna, muidu võib külmetada... kuid õnneks on päeval veel piisavalt soe, et päikest võtta ja rannas lesida :P mida saate ka Eestis nüüd, kui suvi kohe tulemas, täitsa valutult teha :D:D
Byroni ja Fraseri ilusad pildid panin juba eelminekord üles...
C U soon! :)

Vabandame ette ja taha, kes on meie parast muretsenud, et nii kaua meist kuulda ei olnud. Aeg on moodunud markamatult ja kiiresti... Kuna mina ja Liia olime tana tool, annab Anu ylevaate meoe senistest tegemistest, niisiis, sona Anule, palun Anu :) (aplaus)

Meie farmielust on nyydseks moodas juba moningad nadalad ning ehedad malestused kipuvad ajaga ununema, kui kohe kirja ei pane...
Elu Stanthorpe's oli kogemus omaette. Hommikuti oli aegajalt nii kylm, et ilma kuuma kohvi ja kolme dressipluusita ei tahtnud nina valja pista. Kuid siiski pidasime ounafarmis vastu kaks pikkkkkka ja vasitavat nadalat. Toopaevad olid meil usna pikad, alustasime hommikul 6:30 ning lopetasime 16:30. Aega ajalt juhtus ikka nii, et usinad eestlased Kristel ja Liia viimasena alles enne viite oma poriseva trakatsiga poosaste vahelt valja kimasid ning nii oma entusiasmi valja naitasid. Olime igati positiivsed, suu pidevalt korvuni kuna supervisor Daniel oli silmaroomuks meile koigile:)
Ei ole aga head ilma halvata: farmis elasime yle vihma-ja rahesajud, traktorirynnakud, Jackie, redeliga 6 m korguse turnimise ja kogesime, et rohelisel ja punasel ounal ON raske vahet teha (uskumatu?). Nii siis juhtuski yhel paiksepaistelisel paeval, et meil sai ounte korjamisest siiber ja lahkusime keset toopaeva pea kuklas ja kast ounu Magdas. Olime tol paeval ylionnelikud, natuke onnelikumad, kui meie tooandja, kuid siiski laksime lahku heade sonadega.
Kahe usina toonadala vahele jai siiski ka yks hingetombe hetk. Semud Gold Coastilt otsustasid samuti Stanthorpe'i voludega tutvuda ning meie rutiinsesse ellu veidi vaheldust tuua. Nii rentisimegi yhes looduskaunis kohas, kangurude keskel nadalavahetuseks metsamajakese, lasime lihastel mullivannis taastuda, nautisime kangude seltskonda ning tutvusime kohaliku looduspargiga.
Peale ounafarmi karjaari loppu oli neli paeva puhkust toeline luksus. Magasime nii kaua, kui jaksasime, ehk seitsmeni:) ja tegime kogu paevaga just seda, mida ise tahtsime, kes maalis, kes paevitas, kes luges raamatut ja tutvusime linnakesega. Stanthorpe'i keskus on yhe kilomeetri pikkune tanav, poed yksteise korval reas ning koik eluks vajalik olemas. Kui aga naiteks puhapaeval medikamente tarvis laheb, siis apteek on avatud vaid vahemikus 10-11 ja pead ootama elavas jarjekorras, millal sinu kord tuleb. Inimesed seal eriti tood ei viitsi teha, sest koik noored WHM viisaga turistid teevad selle nende eest ara. Nii on linna tsentris ka omaette kontor, mis just meiesugustele seiklejatele tood otsivad. Kuhu seadsime ka oma sammud ja voila esmaspaeva hommikuks oli uus tookoht meile koigile olemas.
Nii sai alguse meie nadalane vaarikakorjamise periood. Farm oli vaiksem, kui Rizzato "ounatehas", inimlikkust jagus aga kolmekordselt. Bossudeks olid abielupaar Peter ja Paulette, kes ilma pikema keerutamiseta meid vaarikorjamise pohitodedega kurssi viisid ja poosad ette naitasid. Too ei olnud raske, kuid siiski pingutus omaette, iga paev pidime korjama samu poosaid, mis eisalgu tundus naeruvaarne, kuid mingi ime labi olid igal hommikul taas punased marjad samal oksal...isegi siis, kui eelmisel ohtul ja ool vaid vihma kallas. Moned meist olid loomuliku andega nobenapud, moni meist aeglasem ja elas pidevas lahtilaskmise hirmus:), kuid tundub, et meeldisime Peterile ja kedagi ei vallandatud:). Meie karjaar vaarikapollul jai nii lyhikeseks vaid pohjusel, et ylejaanud aprillikuu oli meil juba pikalt ette planeeritud ja plaan nagi ette, et yle kuu kahjuks farmides rugamiseks aega ei jaa. Nii siis yhel ilusal paeval punnitasime oma tohutu kraami taas Magdasse, jatsime hyvasti Murray Gardensi motelli bossu Peteri, naabrite Junni ja Joniga ja soit Gold Coastile vois alata. Stanthorpest saime aga kaasa tohutult uusi kogemusi, sopru, kriimustatud kaed ja paar sularahatšekki:)
Elu Gold Coastil oli meil ilusti koik korraldatud. Ees ootas meid koht, kuhu moneks ajaks oma kohvrid nurka suruda ja veidi mugavama eluga ennast hellitada. Nimelt kolisime tagasi Aloha Lane'i, kus eelmised kaks kuud onnelikult olime olnud. Seekord aga teise unitisse, ozzi Chrisi korterisse. Esimesel nadalal aga palju aega sisseelamiseks jaanud. Pakkisime oma paar asja seljakotti ja porutasime nadalavahetuseks 100 km louna poole Byron Baysse.
Byron Bay on yks paljudest rannaaarsetest linnadest Austraalias, kuid kindlasti yks populaarseimaid. Siin elades on korduvalt meie kaest kysitud, et kas te Byronis olete kainud ja kui eitava vastuse olme andnud, siis soovitatakse kindlasti minna. Kohalikke elanikke on linnas ligi 6000 ja tegemist tohutu turismimagnetiga. Rannad on kaunid ning lained surfaritele meeleparased. Tsenter on omaette kunst. Varviline ning tais kohvikuid ja poode igale maitsele. Byronis asub ka Austraalia koige idapoolsem punkt, mille loomulikult ka oma silmaga yle vaatasime.
Pohjus, miks tegelikult just sellel nadalavahetusel oma sammud Byronisse seadsime oli Bluesfest - Austraalia suurim rahvusvaheline festival, mis toi kokku u 100 bluusmuusika viljelejat, kokku yle 200 erineva etteaste 6 erineval laval. Festival kestis 5 paeva, meie saime osa 3-st, mis oli piisav, et asi siiski ponev sailiks. Ega ennast eriti sellise muusika fanniks ei lahterdaks, kuid kohalike sonul on just see festival parim, nii et eks siis pidime minema ja oma silmaga kaema. Elamuse saime festivalilt kindlasti, oskame nyyd kohalikega kohaliku muusika teemadel ka kaasa raakida:). Teame, kes on John Buttler, Ben Harper, Blue King Brown, Michael Franti jne. Ei saa yle ega ymber meie yhisest lemmikust Ayo'st, keda peale festivali pea iga paev vahemalt korra kuulame. Kui esinejad korvale jatta, siis muidugi oli kogu festivali aura omaette kogemus: tohutult igas vanuses rahvast, festivali ala oli yyratu ning muidugi MUDA. Kaes on aprillikuu ja just sellel perioodil sajab tohutult. Kujutate ette seda rahvamassi...Yhesonaga need, kellel kummikuid kaeparast polnud ja 40 taala kummikute eest valja ei tahtnud kaia, tuli saared yles kaarida ja jalgadele mudas sumbata. 40 taala eest lubasid saarlased saarlasele kohaselt neli olut, peale mida ei olnud hada midagi:). Moni meist muidugi soetas endale roosad kummikud, hiljem muidugi selgus oli see nadlavahetuse parim ost... kuid selleni veel jouan:) Omaette nali oli ka narkokoerte ja politsei kohalolek ja pidev propaganda drugs are illegal. Kohapeal ei saanud isegi pakki suitsu osta. Iga nurga peal vois aga kohata avalikke kanepisuitsetajaid ja telkides, no smoking siltide all, vois aeg ajalt margata tousvaid suitsupahvakaid ja haista kanepilohna.
Kolmepaevane festivalipilet ei takistanud meid aga Byroni ja selle ymbrusega tutvumast. Jalutasime tsentris, peesitasime rannas, kylastasime majakat, kust peaks selge ilmaga olema suureparane vaade Byronile ja ookeanile, ning selge vee korral parim koht snorgeldamiseks, kuid meie saime ilma tottu vaid rahuldava vaate osaliseks. Aega jai yle isegi yhel paeval 70 km eemal asuvasse Nimbinisse porutamiseks. Eelmine kord olie joudnud Nimbinisse ohtupoolikul, kus vaike kylake oli ennast juba ohtusse seadnud ja midagi suurt kaeda ei olnud. Seekord aga tegime tutvust kohaliku kunsti ja hipiliku eluoluga. Oli teine kogemus ja pildimaterjal erines oluliselt eelmisest korrast.

Esmaspaeval koju soites oli kindel plaan kylastada yhte sisemaale jaavat vihmametsa.
jatkub...

Farmi-tsikid!! :P

Pole ammu kuulda olnud, aga oleme elusad ja terved, jaaaaaa võnnelikud :D

Viimase 2 nädala märksõnad: päike, ookean, külm õlu, pidu, unetud ööd, valge vein, meeldiv seltskond ja need on kõigest mõned ;)
Päevad on mõõdunud meil rannas päikest võttes, raamatuid lugedes, õhtul väikest jooksuringi tehes... Elu nagu LILL, kuid natuke on meie elukest mürgitatud siin. Nimelt ühel reede öösel, kui magasime, käisid meil kodus vargad ja viisid kaasa elutoast meie läpakad, kõik kolm :S Ja ega neil ei olnudki väga raske meie koju sisse saada, kuna ukse olime lahti unustanud, „well done, girls !!!“ :) nu mis siis ikka, enam ei ole midagi teha, oleme targemad ja hoolikamad edaspidi. Õhtul käisid kaks politsei-poissi meil külas, kirjutasid üles meie nimed ja telefoni nr-d :D:D ja laususid lootustandvaid sõnu:), et kll me need pahad pätid üles leiame :D:D „jee sure, guys“ :D:D siiski siiski, lootus sureb ju viimasena ja ei kiirusta omale uusi ostma, ... loodame siiani oma stuffi tagasi saada, naiivitarid nagu me oleme :)see on ka põhjus, miks meist pole ammu kuulda olnud.....

Siiani olid meil tegemata kohustuslikud käigud randa-hommikuse päikesetõusu ja õhtuse veini joomine nautimine. Otsustasime et see viga tuleb kiiresti parandada, enne Surfersist lahkumist :)
Ärkasime hommikul kell 4.45, pakkisime kaasa teki, termosega kohvi ja läksime randa. See oli nii mõnus, kirjeldamatu, et lausa uskumatu:P, kahju, et pole seda varem teind. Inimesed, kes hommikul rannas jalutasid, jooksid, päikesetõusu nautisid olid nii rõõmsad ja sõbralikud, õhk oli nii värske, puhas ja pehme. Lainetel esimesed varajased surfarid, Lifeguard oma lippe paika sättimas, ja meie kohviga rannal päikesetõusu nautimas:P Lihtsalt istusime ja vaatsime, imetlesime... kui äkki Anu küsib väsinud ja rahuliku häälega „Kristel, kas see on võimalik, et ma näen delfiine rannas?“ :) ja nii see oli, rannas, nii ligidal meile, hüppasid delfiinid surfarite vahel. Surfarid kiljusid ja naersid, samamoodi meie rannal:) See oli nii vägev....
Õhtuseks ookeani äärde minekuks pakkisime kaasa teki, kartulikrõpsud ja valge veini :P Inimesi peale meie rannal ei istund, kõigest mõned veepiiril jalutajad ja saaremaa kajakad jalgu leotamas;) Väljas oli selleks ajaks pime, kuuld aoli ainult ookeani kohinat ja näha kuuvalguses peegelduvaid laine harjasi ja kaugusesmõõduvaid laevade tulesi .... Nagu meie veiniistumistel ikka, saavad kõik maailmaasjad räägitud ja parandatud... :) paar tundi istutud, hakkas vihma sadama. Ja kui siin sajab vihma, siis sajab ikka korralikult, nii et oled hetkega pealaest jalatallani lige. Haarasime kiiresti oma asjad ja jooksime kodu poole ( 150m) Koju jõudes olime üleni ligedad, tugev vihma sadu jätkus... Sel hetkel tundus suurepärane idee meie kodu sisehoovis basseinis väike suplus võtta ja kuumas mullivannis maailmaasju edasi arutada ALASTI :D:D:D (meie ja meie suurepärased st. meeletud ideed:) )

Loomulikult on kõigil väga kahju meist et meie arvutid ära varastati. Katre korterikaaslane Shane, tahtis meile headmeelt valmistada ja tegi meile üllatuse. Käskis reede hommikuks pakkida võilevad ja bikiinid;) ok :) ja kell 10 pidime nad peale võtma, teadmata kuhu me minemas oleme. Sõitsime linnast u 25 km välja- 30 min mõõdudes olime jõudnud sihtkohta- veeparki, jehuuuu:) Kuna Shane oli eelmine hooaeg ise seal veepargis töötand, oli tal meile tasuta piletid (u 40 $)
Hommikul 11st kuni 17ni hullasime veepargis, läbides igasuguseid torusid:) lühemaid ja pikemaid, värvilisi ja veel värvilisemaid, hirmsaid ja veel hirmsamaid. Väggggag lahe oli :D õhtuks olid hääled ära karjutud :)
Kuigi olime suht väsinud õhtuks, tegime ennast korda ja läksime üle hoovi Chrisi poole veini jooma, kus olid koos enamus meie kohalikud sõbrad. Jõime veinija arutasime niisama maailma asju nagu meil kombeks:) See õhtu oli osameie lahkumispeost jälle:) Chrisi juurest edasi läksime kõrval tänavasse pubisse.... mingi hetk avastasime, et oleme ainukesed naisterahvad baaris :D Millil oli üle 38 palavik ja lahkus enne peo lõppu, kuna enesetunne oli nii kehv, ei teagi kuidas on võimalik siin niimoodi haigeks jääda. me kõik oleme siin korduvalt kurguvalu käes vaevelnud ja teed sisse ajand... kell 12 pandi pubi kinni ja kolisime koju rõdule seltskonda nautima.... magama saime hommikul... siiski siiski, ajasid Anu ja Liia ennast hommikul 10 üles, et minna Coollanngatale surfivõistlust vaatama. Kuna laineid eriti polnud, ei olnud ka mingit kõvemat võistlust. Ühesõnaga mina, kes jäi koju mgama, ei jäänud millestki erilisest ilma :D :D Kuigi tagasiteel külastasid nad ühte ilusat ka põnevat rahvusparki, mis piltidelt tundub super ilus....
Õhtuks olid meil jälle külla kutsud paar tuttavat, et pidada viimane peoõhtu enne meie lahkumist, käisime klubis tantsimas....magma alles hommikul jnejne:D:D......jumal küll mitu korda me oleme hakanud Surfersist ära minema, et farmi tööle minna:D:D

Housekeeperi tööd pole meil kaks nädalat olnud ja üüri maksmisega tekib niimoodi ilmselgelt raskusi ning Udu ja Indi naljad hakkasid juba korduma ja ei ajanud enam meid naerma, mis oli märk sellest, et aeg on lahkuda:D:D Pakkisime pühapäeval oma asjad, et esmaspäeva varahommikul liikuma hakata. Õnneks oli Udu lahkesti nõus meie üürilepingu üle võtma, kolis juba kolmapäevast meile, nii et saime murteult, kiiresti, esimesel võiamlusel minema. Kuigi esialgne plaan oli lahkuda reedel või laupäeval, kuid kuna saime jälle pidutsemise soone peale, siis ei tulnud lahkumisest välja midagi,lisaks olime suht magamata kogu nädala....
Milli ja Oliver, kes algul meie asemel meie korterisse pidid tulema, otsustasid ikkagi farmi kasuks, nii et Milli tripib praegu meiega koos ja Oliver on koos oma sõprdaega Bundabergis.

Esmaspäeva varahommikul oli strart. Lõpuks olime Surfersist lahkund, mitte et meil ei oleks seal meeldind, VÄGA meeldis, see on meie kodu siin siiani :D, kuid meil oli vaja edasi liikuda, vähemalt mõneks ajaks, ...et saaks jälle tagasi Surfersisse ehk koju tulla :P

Sõitsime Surfersist 600 km põhja poole Childersisse, sealt alates hakkab tihedalt asustatud farmide piirkond ja tööd peaks seal jaguma, kuid kuna ilm on see aasta suht muutlik olnud ja viljad ei ole valmind nii nagu tavaliselt, siis ei ole ka tööd seal piisavalt. Ja inimesi, kes seal tööd ootavad, on sadu. Kuid kuna meil oli paari farmi kontaktid ja tahtsime need ise läbi käia ja töö kohta uurida, et kindel olla, et mõnda võimalust käest ei lase. Kuid seekord tulutult, tööd tõesti seal ei olnud. Ööbisime Palaze backeris, mis oli väga ok backeri kohta, vaikne ja puhas.
Hommikul liikusime tagasi lõunasse, kust olime eelmine päev tulnud, kuna selgus, et põhja poolt on tulemas suurem torm, mis tähendab seda, et järgmised 2 nädalat seal tööd teha ei saa. Tagasi liikudes helistasime erinevatesse kohtadesse, et tööd leida. Õhtuks oli meil töö olemas:) Kokkuvõttes olime kahe päevaga sõitnud 600km lõunasse ja järgmine pöev samat teed pidi tagasi ja nats lisaks :) päris mõtekas:D Aga nu iga asi on millekski vajalik....
Teel olles luges Anu Lonely Planeti raamatust, et backeris, kus olime ööbinud, oli 2000a olnud tulekahju, kus oli sisse põlend 15 backerit :S jubbbbeee

Õhtuks olime üle mägede ja läbi orgude jõudnud väikesesse linnakesse Stanthorpe, mis asub Sydneyst u 800 km põhjas, elab siin natuke üle 10 000 inimese ja asub merepinnast u 925 m kõrgemal ja on Queenslandi osariigi kõige jahedam koht. (vahelduseks Surfersi 32 kraadile päris hea:)) Linn on ümbritsetud maasika, õuna ja veini farmidega.
Sihtpunkti jõudnud, kiirustasime tööbüroosse, mille kaudu töö saime, vormistasime paberid, kus oli vaja kirja panna eelnev töökogemus põllul :) hetkega meenus kõigil kuidas 10 a tagasi soomes maasikad korjamas sai käidud: Seega, põllul töötamise kogemus olemas, mis tuli meile suureks kasuks :)
Järgmisel hommikul kell 7 pidime põllul olema. Peale kiiret loengut ja näpunäidete andmist asusime tööle. Töötame paaris, Liia ja mina ning Anu ja Milli, 6 päeva nädalas. Paari peale on traktor ja käru, millel on kolm suuuuuuurt kasti, ning lisaks kõhu peal kantavad kotid, kuhu õunu korjata ja see järel kasti tühjendada. Algul tundusid kastid nii suured, et võimatu seda täis korjata. Kuid nagu peale esimest tööpäeva selgus, siis pole hullu midagi, korjasime ühe kasti kahekesi täis u 45 min-ga ja teenisime selle eest u 30 $ :). Minu ja Liia eesmärk on päevas korjata kahepeale 12 kasti, mis peaks tagama normaalse sissetuleku.
Enesetunne peale tööpäeva on......väsind.....aga elus:D selg ja õlad on natuke haiged, raskete õunakottide tassimisest, aga ehk see on alguse asi:) päeva jooksul sööme ära vähemalt 6 õuna, arvan, et kui farmist lahkume siis pikkaaega ühtegi õuna näha ei taha :D:D

Elame suht normaalses motellis, peale meie rohkem inimesi pole,ülejäänd on pilukad :D Õhtuti keedame ühiköögis vennalikult koos riisi :D
Praeguste plaanide põhjal jääme siia farmi kuni aprilli keskpaigani, siis tahaks edasi liikuda Fraser Islandile, kus on plaanis pidada Liia ja Anu sünnipäevad, eks näis ;)

Kuulmiseni!
Lisan ka paar pilti.... koos läpakatega läksid ka meie pildid:(

Saarlased ja Milli

Palju õnne Eestimaa!!!

24.02.2009

Esimestkorda oli mul täna öösel siin külm :S ei teagi, kas see tuleb sellest, et väljas paar kraadi jahedam on , või sellest, et tööl külmetanud olen, igatahes on kurk haige ja väike palavik kiusab, nõme. Kühveldan aga teed sisse, äkki läheb paremaks ;)
Nädal on väga sündmuste rohke olnud, meie viimane nädal surfersis hakkab märkamatult otsa saama.
Esmaspäeval käisime, Jessi, Julie, Nick´ga Adami pool mehhiko toitu söömas ja veini joomas. Mängimsime keskööni virtuaalset tennist, päris äge oli, esmakordne kogemus meie jaoks:)
Teisipäev mõõdus kodus battery guy`d oodates. Ma pole vist eriti meie auto aku teemal rääkind?! Igatahes, kui me autot ostmas käisime ja platsil autoga proovisõitu teha tahtsime, siis käivitamisel auto ei hakkand tööle kuna aku oli tühi. Kutid lubasid aku ära vahetada, ok! Auto ostetud ja järgmise päeva hommikul, kui tsikid ennast randa minekuks valmis sättisid ja autosse ronisid, oli aku jälle tühi, hmmm, ok. Helistaisme autoplatsile, et mis värk on :D algul saadeti pikalt, paar korda laenasime Crisi , meie maja manageri käest laadijat, paar päeva saime jälle sõita, KUNI unustasime tuled põlema :) ja nii paar korda. Otsustasime uuesti autoplatsi kutte piinama hakata, et kuna nad ikkagi lubasid platsil ju aku ära vahetada, aga seda ei teinud jnejne, ok lubati saata battery guy, kes aku ära vahetab. Ja ühel päeval ta tuligi:) vahetas aku ära ja auto töötas nagu kellavärk jälle:) . Sama päeva õhtul helistab battery guy, et pani vale aku, et tuleb võtab selle ära, hmmm, ok! Kutt tuli kohale ja keeras aku maha, ja ütles, et kui me selle eest ei maksa, siis ta seda enam peale ei pane, hmmm:) Ai oli selles, et autoplatsi ja battery guy ei saanud omavahel mingitele kokkulepetele ja sellest ka see lollimängimine. Helistaisme jälle autoplatsile, lubasime auto tagasi tuua, kui nad akut ei vaheta, selle jutu peale tuli jälle battery guy ja pani aku peale :D:D mis on siiani! ptui, ptui, ptui:)
Teisipäeva õhtul läksime Mc Donaldsisse netti, seal on tasuta wifi :) äkki vaatan läbi akna, et politsei auto meie auto kõrval, mõtlesime, et ju sebivad seal lähedal rannas ringi ja lihtsalt parkisid oma auto meie auto kõrvale vilkuvate tuledega... mingi hetk otsustasin ikka vaatama minna, mis toimub:) selgus, et nad askeldasid meie auto kallal ikkagi ja sättisid trahvi kviitungit kojamehe vahele:) küsisime milles asi, peaks nagu kõik ok olema. Selgus, et austraalias ei tohi parkida vastu sõidusuunda, vot nii!
Mina kll ei tea, et eetsis siuksed eeskirjad oleks ?! no nii, saime 40 $ trahvi, mida pole siiani ära maksnud, kuna see kviitung on väga veidralt täidetud... ja enne kui keegi seda raha meie käest ei küsi, ei hakka me seda ise ka pakkuma :P
Kolmapäeval olime oodatud jälle Adami poole, et vaadata filme, süüa pitsat ja juua õlut:)
Liial oli kindel soov ära vaadata realstory Wolf Greek, mis jutustab meiesugustest 3 backerist, kes autoga põhja poole sõitma hakkavad ja teel nende auto katki läheb, kui mingi vanamees abi pakub ja enda poole juhatab, et auto korda teha jne. Lugu lõppeb nii, et kolmest backerist jääb üks ellu, teised kaks tapab kohaklik vanamees ära, siuke film siis :S ja see vanamees on siiani vabaduses, pole suudetud leida .... :D julmad filmi valikud ? :D õnneks oli järgmine film, mida vaatasime mingi kerge komöödia :)
Neljapäeval ärkasime 7, et sõita North Stradbroke Islandile. On see siis siuke väike saareke, mille läbi sõitmiseks, uudistamiseks kulub pool päeva:D, koht on imeilus, nägime esimestkorda elus delfiine ja merikilpkonne ookeanis ujumas (panen pildid üles). Saarele saab ferryga, auto ja 5 inimese pilet oli 135$, mis on saaremaa praamipiletiga võrreldes suht kallis ikka... Kulgesime sinna nats alla tunni. Sõit kodust sadamasse kestis u 1h, enamus sõitu oli kiirteel. Tagasi teel hakkas täiega vihma sadama, nähtavaus oli kehv ja 110km/h asemel sõitsid kõik 40-ga :) kohalikud ei pidand oskama vihmaga sõita...
Olime reede õhtuks kutsunud bassu ärde kõik tuttavad, kes meil siin tekkind kuu jooksul, et tähistada meie lahkumist Surfersist, rahvast tuli kokku u 20 :) pidu kestis hommikuni. Reede õhtul hilja saabusid Sydneyst külla Joel ja Udu, kes jäid meie kodu lagastama kuni esmaspäeva hommikuni :Dtänks kutid ;)
Suutisn öösel peo ajal kokteili sisse sidrunit lõigates oma näpuotsa maha võtta :D näpuots on nagu vastlakukkel kübaraga :D kõik kohad olid verd täis, õäk :S naaber Jess sidus mu näpu kinni. Enam mul sidrunit lõigata ei lubata:D:D reedene ja laupäevane öö jäid jube lähikseks, pühapäeva hommikul pidime tööl olema. Pole siiani olnud mahti und täis magada...kll pensionipõlves jõuab ;) esmaspäev oli tööpäev jälle, õhtul olid meil külas kohalikud tuttavad, söime pannkooke jne. Veel saabusid bundabergist tagasi Meki ja Lauri, kes pidid meile tööd otsima seal, nagu eespool juba kirjutasin :) Jutt oli neil suht maendav, tööd ei ole seal ja rahvast on nii palju et küll:) nüüd me ei teagi enam kuidas meie plaanid täpselt välja näevad, kas minna otse üles cairnsi või siiski põigata Bundabergi paarist farmist läbi ja asja enda silmaga uurida, eks näis...
Eile pakkisime asju, et homme teele asuda, eks näis... :D

Keep black, Neger! ;)

Sun is shining, AGAIN!!!
16.02.09

Neli päeva sadas täiega vihma ja ei piiskagi päikest :S vahelduseks oli muidugi päris l(j)ahe ja värskendav J passisime kodus, sest sellise jubeda vihma ja tuuuuulega ei ole väljas midagi teha. Kuid eile hommikul silmad avades paistsid päikse kiired tuppa ja meel läks palju rõõmsamaks. Liia ja Anu olid tööle läind, mina pakkisin koti ja läksin ookeani äärde päikest võtma ja surfareid JÄLGIMA ;) seekord oli neid tõesti paljuJ
Esimestkorda kasutasin päiksekreemi 30 SPF-ga, mõistus tuli pähe ;) või on hirmutand kohalike jutt nahavähist.... ei tasu siin kangelast eriti mängida 4 ja 15 spf kreemiga J Naljaks ongi see et kohalikud ise on kõik jumala heledad, tugevalt päevitunud on ainult turistid nagu meie.
Millega vahepeal tegelenud oleme? Hmmm.. puhanud J millest?? Ei tea!:D
Kolmapäeva lõuna paiku otsustasime Nimbinisse minna, külake, mis on 100 km kaugusel Surfersist. Asub mägede vahel metsas ja on NSW-s ainuke legaalne marihuaanaküla, kus kanepikasvatus, -müük ja –suitsetamine on teatud piirides sallitud J. Sinna sõitsime mõõda mägiteed, mis oli täielik elamus omaette, tee oli nii sinkavonkaline kui vähegi olla saab. Sõit ise kestis u 2h. Kuna mina olin autojuht, siis seda meeletut vaadet ma nautida eriti ei saand, kuna kitsastel ja käänulistel teedel sõitmine oli ikka paras katsumus, kuid silmanurgast ühtteist piilusin - VÕIMAS vaade, hirmus isegiJ
Kohale jõudsime u 6 õhtul, selleks ajaks oli taevasse kogunenud tumedad pilved ja üsna pea hakkas sadama. Ükspõhjustest miks sinna läksime oli kohalik käsitöö, kuid selleks ajaks, kui sinna jõudsime olid kõik käsitöökaubitsejad oma asjad pakkind ja peitu läindJ Küla ise on suht pisike, peatänav on u 100 meetrit pikk, majad on värvilised ja maalinguid täis. Kuna kanep on üks elatusallikatest, siis on see täitsa ok, et kõik seal seda koguaeg tarbivad ja pilves peaga ringi käivad. Kogu kaubitsemine käib paarkümmend meetrit eemal politsei majast. Meie jaoks olid ikka suht jubedad need pilves kodanikud, meenutas Kopli kaugemates ja pimedamates kohtades koterdavaid Ivanne :D
Igatahes peale poole tunnist jalutamist oli meie reisi üks eesmärkidest täidetud ;) ja asusime lõbusale tagasisõidule :D v.a. minu jaoks. Seekord tulime mõõda kiirteed, ohutum ja kiirem viis vihmas ja pimedas sõitmiseks.
Õhtul saime korra kokku Meki ja Lauriga, kes sõitsid järgmine päev Bundabergi, et farmis tööd leida, kuid kuna viimased päevad on ainult sadanud siis ei ole nad veel põllule saanud. Loodame, et alates sellest nädalast nad midagi ikka teha saavad, kuna rahad pidid neil suht otsas olema ja kui sul raha pole siis ei saa ju ka elamise eest maksta, siililegi selge:) Leppisime kokku, et lähme neile Bundabergi järgi, kuid nende ülesanne on otsida töö, kus me kõik hästi teenida saame jne. Jällegi loodame parimat:D!
Vihmaste ja pilviste ilmade pluss on see, et saab päeval jooksmas käia, kuna siis ei ole palav. Niisiis otsustasime Liiaga ühel lõunal väikse sõrgi teha, jõudsime poolele teele, kui hakkas TÄIEGA sadama(Y). Koju jõudes nägime välja nagu uppund kassid, Anu muidugi kihistas vaikselt pihku J
Õhtul saime Triinuga kokku, näeme teda suht harva nüüd kuna ta töötab teises kohas. Istusime meil ja söime sushit. Kuna vihma sadas, viskasime Triinu autoga koju.
Istusime autosse, panin suuna sisse, et sõitu alustada, kui märkasin peeglist, et mingi auto hiilib meie taga. Sõitis vaikselt meie kõrvale, hullem tümps mängis sees ja värvilised tuled põlesid :D ketrasin akna alla, mõtlesime et mingid kohalikud kutid tahavad vestelda, AGA? „Your Driving License, please!“ ehhheee, ei olnudki kohalikud rullnokad, hoopis politsei, kellel autos punane-sinine vilkus ja une peletamiseks vist nii valju muusikat kuulasid :D igatahes ulatasin oma moodsad eesti juhiload, mida nad taskulambiga uurisid, ja teatasid, et kui jääme kauemaks kui 3 kuud, siis peame kohalikud load tegema.... nu mida iganes... veel kontrollisid nad mu hingeõhus alkoholi sisaldust :P See oli niiii koom kuidas ta nii elavalt puhumise ajal kaasaelas „keep going, keep going..!“ raske oli naeru tagasi hoida ja samal ajal puhuda. Igatahes olin ma kaine:P kuigi väiks mõte õhtul jooksis läbi, et teeks väikse siidri või veini, jumal tänatud et seekord nii otsustasime J aga kusjuures siin on lubatud väikse joobega sõita. Teooria oli umbes nii et mees võib peale kahe pudeli õlle joomist rooli istuda ja roolis olles ühe pudel tunnis juua, ja naistel sama, kuid kogused nats väiksemad J kummmaline see Austraaliamaaaa :D

07.02 oli MEIE tähtpäev, kuuaega ozzide maal :P

08.02.09

Esiteks, pean ennast parandama ja lisama, et see, et ma kirjutan, et käime rannas surfareid nillimas, ei tähenda seda sõna-otses-mõttes:D:D vaid, seda et kuna on plaan surfamine ükspäev selgeks saada, siis rannas käies me/mina püüan jälgida, kuidas surfamine käib jne. Ja loomulikult on täielik nauding lihtsalt niisamagi jälgida surfamist :)

Aga muidu :) ... Nädal töötuna on mõõdund jube kiirelt, päikest nautides, raamatuid lugedes :) esmaspäevast lähevad Anu ja Liia jälle tööle, mina nillin niisama, olen ilus ....:D
Nädala keskel vaatasime filme. Meie majanaabrid Julie ja Jessi, kellga basseinis tutvusime, laenasid terve hunniku igasuguseid filme, saame ingliskeelseid filme vaadates keelt praktiseerida, aega sisustada....

...pingutasin breketeid esimest korda ise :) polnudki midagi hullu, arstil võttis see aega u 5 min, mul läks pooltundi :)
Teisipäeval tulid Marin, Gristo, Mihkel, Karin külla, lahkusid laupäeval hommikul. Saime 6 päeva nautida täieliku kommuunielu, kaheksakesi elada kolmetoalises korteris ei ole just väggga iiizi:)
Brisbanes leidsime raamatukogu, kus saime tasuta internetti, nüüd ka siin, surfersis. Kodust u 30 min jalutuskäigu kaugusel :) ei peagi enam piluka-netipunkti külastama ja teda sponsoreerima:)

Ei teagi kust see idee tuli, igatahes tuli nii idee kui ka teostus nagu välk selgest taevast. Ostsime AUTO!! :D:D reede hoomikul kui Karin ja Marin läksid linna shoppama, „kasutasime“ nende kutte, et autoturge külastada. Väljusime kodust hommikul kell 12 ja tagasi olime koos autoga kell 18 :). et siis mõeldud, tehtud :D
Ega eriti palju meile sobilikke autosi platsidel polnudki, st. odavat ja suurt, kuhu meie kohvrid sisse mahuks ja kus vajadusel ka magada saaks.
Ostetud sai 96`a Mitsu Magna, HALL(not red) :), automaat, sedaan, 2,6 mootor;), õnneks on bensiin siin odavam kui Eestis, u 1,15$. Ristisime temakese Magdaks:) (Magda on meie ülemus hotellis, poolakas, hullem peomutt kui meie kolm kokku:) parasiitsõna- KURVA :D - kivt tädi)
Auto ostetud, tsikid pardal, kojusõit:). Gristo kõrvalistmel, Anu-Liia taga, mina roolis :P. muudkui korrutad endale vasak, vasak, vasak, vasak:D:D Hakkan juba harjuma, et KÕIK on pahupidi:). Rool on valel pool, käigukangi kasutad vasaku käega, suund parema käega, vasakuga kojamehed, oeh:D kõige enam tekitab raskusi see, et pöörde tegemisel õigesse ritta keeraks, mitte vastassuunda:) Vahest ikka juhtub, et suuna asemel kojamehi kasutan ja vastassuunas sõidan:) Aga kokkuvõttes ei olegi midagi hullu, pole kuuaega autoga sõitnud, ei mäletagi enam, kuidas eestis sõita:) igatahes saame hakkama:D

Reedel ostsime auto, ja laupäeval tegime esimes tripi Burleigh Heads Beach-le, mis asub meie kodust u 15km kaugusel, elab seal meie tuttav rootsist pärit Erik, kes kutsus külla, et oma rajooni ümbrust näidata ja lihtsalt üks lahe laupäev veeta:) väga lahe oli, rand on surfarite seas ülipopulaarne kogu maailmas:P Eriku korter asub täpselt rannas, vaade sellest on WONDERFUL:D kohe rannas oli üks mägi (kunagine vulkaan), kus on rahvuspark. Meie jaoks täielik eksootika:) õhtul sattusime pealt nägema ühte pilukate laulatust rannal, mis pidid Eriku jutu järgi toimuma seal iga päev, lihtsalt super ilus koht, kus laulatada...
Koju jõudsime u 19 ajal ja kuna oli ikkagi meie saabumisest kuu, siis lubasime omale natuke valget veini:P korra astusid läbi ka 2 saare kutti, Lauri ja Mehis, kes olid just saabunud Aussi. Jagasid lennu- ja meie oma siinoldud aja muljeid. Kinnitasid meile, et eestisse pole mõtet niipea tagasi minna, kuna miski pole paremaks läind ja ei paista veel minevat ka...:) üritame kõik koos farmi minna, seltsis segasem :) ...

Eelmine kord unustasin kalalkäigu pilte albumisse lisada, seekord parandan selle vea ja lisaks püüan veel portsu pilte meie väiksest tripist üles riputada.... eks näis kas see ka õnnestub...

pidage vastus meie ilusal kallil kodumaal;)
See you!

03.02.09

Reede hommikul ärgates oli meie ühine soov õhtul mojitosi juua :) (kummalised ideed meil??;) ) mõeldud, tehtud! Liia ja Anul oli kindel plaan õhtul külastada mõnda ööklubi, minu plaan oli peale kokteilide joomist magama minna, AGA helistas Triin, et ka nemad seavad sammud linna mõnda klubisse, nii ei saanud ka mina teistest nõrgem olla ja koju jääda, vaid vedasime ennast kõik linna, kus saime kokku Triinu, tema kuti, Daryli ja tema vennaga. Klubi, kus käisime oli SINcity, suht väike koht, muusika oli midagi rnb ja hiphopi taolist, rahvast oli nii palju, et tantsida hästi ei saanud, lihtsalt öötsusime selles higises massis kaasa :D naljakas on see, et inimesed on siin võrreldes eestlastega palju lühemad, mitte päris pilukate mõõtu :) aga mehed näiteks on meiega ühepikkused või lühemad ja kui me veel kontsadega oleme....:)
Laupäeval magasime poole päevani, söime hommikust/lõunat ja seadsime sammud AustralianFair`i(kohalik kaubanduskeskus, nagu Viru keskus :) ), kus chillisime, hängisime:)
Plaan oli sealt süüa osta, AGA Liia „unustas“ ennast shoppama ja toidupoodi ei jõudnudki :D kõik poed pannakse viiest kinni, nv-l, k.a. toidupood. Mis siis ikka, seadsime sammud kodu poole (u 40 min jalutamist), kõhud tühjad ja tigedad, v.a. Liia, kes oli oma ostude üle (3 kleidikest ;) ) loomulikult vägggga õnnelik:). Arutasime ükspäev, et oleme viimase kuuga jalutanud rohkem, kui eelmise aasta jooksul üldse kokku :D:D

Pühapäev oli meil tööpäev, mis jäi siiani viimaseks, hooaeg hakkab siin läbi saama, mis tähendab seda, et inimesed enam puhkamas ei käi ja meil pole enam kellegi järgi koristada...

Õhtul käisid Indrek ja Justin kalal, saak: 2 kala:) mehed rooksid kalad ja naised küpsetasid :) Kõik söid ja kiitsid:) Tõesti oli maitsev! Otsus, esmaspäeva hommikul kõik kell 5 muulile kalale. Mõeldud, tehtud! Pool kuus istusime kõik muulil õnged käes, pool üheksa – mitte emmmigi:D Minul ja Liial oli kaasas jooksuriided, et muulilt tagasi JOOSTA. Teised jäid meist kala püüdma. Jooksmine muulilt koju võttis aega u 40 min. Tunni pärast saabusi teised, saak – 0 kala:) Indrekule ei andnud see rahu, peale paari tunnist uinakut läks uuesti kalale, saak – 0 kala:) öösel peale tööd läks veelkord ja oli seal kuni 5ni hommikul, saak – 0 kala:), loobus, enam kalale ei läind:D
Otsustasime Liiaga, et hakkame oma töövabal nädalal igal hommikul jooksmas käima. Aussi tulles oli plaan IGAL hommikul jooksmas käia, aga kuna tööl oleme päev läbi jalgadel ja õhtuks suht läbi, siis siiani pole me jooksma jõudnud....
Et ok joosta oleks, peab seda tegema, kas hommikul vara, hiljemalt 8 või õhtul peale päikese loojumist, u 18 ajal. Esialgne plaan oli teisipäeva hommikul minna, et kaua me ikka magame, kella helisema ei pane, kuna harjund tööle varakult minema, järelikult ka tõusma :) AGA ärkasime u 11 ajal, ilmselgelt säras päike selleksajaks juba taevas ja joosta oleks olnud väga kurnav, lükkasime jooksu õhtuks :P
Liia jättis esmaspäeva hommikul oma näpu ukse vahele ja teisipäevaks oli see suht paistes ja sinine ning liigutada võimatu, otsustasime, et igaksjuhuks võiks seda mõnele arstile näidata. Võtsime kindlustuspaberid kaasa ja asusime haiglasse teele. Tagasi olime paari tunni pärast, enamus aega läks sinna ja tagsi jalutamise peale:) Näpp oli ok, vajab puhkust ja jääd. Üllatavalt kiiresti käis haiglas kogu see protsess, mitte nagu Eestis, kus peab pool päeva kuskil kabineti ukse taga surema:)
Õhtul peale haiglas käiku läksime Liiaga jooksma, niiiii mõnus oli:) kindlasti kordame homme :P öösel ööbisid meil Marin ja Gristo oma kahe sõbraga. Tulid farmist (Bundabergist, meist põhjas u 5h autosõitu), kus mangosi korjasid, kuid nüüd sai hooaeg läbi ja edasi plaanivad nad lõunasse sõita.
Kokkuvõttes läheb meil ikka veel hästi:D:D naudime aega, et saame rannas lebotada, surfareid nillida :), päikest võtta ja bassus ujuda enne kui farmi tööd rabame lähme.
Kuulmiseni! ;)

Muulile, muulile....

29.01.2009

Surfersisse tulekust alates on Indrek rääkind meile spit-st (muulist), kust avaneb imeline vaade linnale:). Eile, kui tsikid (Anu ja Liia) olid töölt koju tulnud, otsustasime ettevõtta teekonna spitile. Kaasa tulid veel Indrek ja Triin, kes omakorda võttis kaasa Daryli ja oma boyfrendy (nimi ei jäänd meelde, mis minu puhul on loomulik:) ).
Saime kell 18 ookeani ääres kõik kokku ja asusime teele. Teekond sinna võis olla u 3km mõõda ookeani äärt. Sinna jõudisme 1h-ga, selleks ajaks oli juba parajalt pime, et linnatulesi läbi õhtu hämaruse imetleda :). Saime u 20min kõndida kui, Triin ja ta kutt otsustasid tagasi minna, kuna boyfrend oli käe väljaväänand või midagi sellist, ok. Jätkasime teekonda viiekesi.
Poolel teel leidsime rannast coconut-i :). Siin neid ei kasva, nii et pidi see pärit olema mõnelt kaubalaevalt, kust see oli vette kukkund ja kaldale uhtund. Võtsime selle loomulikult kaasa, et kodus Pina Colada`t valmistada:D
Spit ise on u 300m pikk, kuhu peale saamine on tasuline, 1,8$. Rahvast oli seal peale meie veelgi, kalamehed/naised :). Olime tunnistajateks, kuidas 2 kohalikku neidu kala kinni püüdsid, loomulikult nägi kala meie jaoks suht tundmatu välja, aga tüdrukute jutu järgi pidi see söödav olema:)
Pool tundi spitil aega veetnud, asusime mõõda kallast kodu poole kõndima, selleksajaks oli juba kottpime:) paar minutit kõnnitud, otsustasime joosta, et kiiresti koju jõuda, kuna taevasse olid tekkind pilved, kust võib väike vihma sabin tulla, mis praegu on siin täiesti tavaline.
Kell 21 jõudsime koju, asusime oma kookospählit puruks taguma :P paari minuti pärast haises kogu köök mäda muna järgi:D nimelt oli meie coconut halvaks läind, ookeanis päikse käes lokstudes ma-ei-tea-kui-kaua :D mis siis ikka, pinacoladad jäi seekord joomata, avasime valgeveini:)

Happy Australian Day!!!
26.01.09

Kui eelmis enädala keskel teatati meile, et järgmised kaks nädalat on tihedad tööpäevad ja ühtegi vaba päeva pole, siis nädalal lõpus jutt muutus, meie teeneid enam ei vajata. No mis siis ikka, hakkasime plaane tegema, et kustj'lle tööd otsima hakata jne. Kuid laupäeval helistati, et pühapäevast vaja ühte tööle ja esmaspäevast kõik. Nu igatahes ajavad need ausied igapäev erinevat juttu, ka ilm siin on siuke kiiresti vahelduv :), ükshetk sajab täiega vihma, järgmine hetk särab päike:) ühesõnaga tuleb/saab elada hetkes...:)
Reedel käisime linnas netis ja ostsime odavat kohalikku veini ning läksime koduhoovi basseini äärde, kus liitus meiega veel kohalik paarike, Julie ja Jess, kes lubasid meid pühapäeval linnast välja randa sõidutada. Kokkulepitud. Hiljem tulid basseini äärde mingi kamp. Paar kutti olid rootsist pärit, üks vist norrast ja lisaks ka paar kohalikku, kellega poole ööni jutustasime ja basseinis sulistasime. Laupäeva õhtuks plaanisime väikest grillipidu meie bassu ääres, kuhu kutsusime need samad kutid ja ka Triinu, kes tuli koos oma sõbra Daryliga. Grillisime kana ja tegime ahjukartuleid (kartulitest tundsime ilgelt puudust:), magama saime hilja:) Mina ja Triin pidime pühapäeva hommikul 9 tööl olema :S igatahes jõudsime ilusti, kuigi kaks eelmist ööd olid suht poolikud... Fastumgel on meile suureks abiks:). Peale tööd on jalad nii väsind ja valusad. Pole nagu harjund jalgade peal olema terve päeva. See on, kui uksest ukseni oled harjunud autoga sõitma :P

Esmaspäeval, 26.01, oli Austraalia Päev. See on päev, mil briti mereväeohvitser Arthur Phillip maabus 1788.a. 11 alusest koosneva laevastikuga Sydney lähedale kaldale, kus siblisid ringi odasid kandvad kohalikud. Verivärske koloonia kohale heisati Briti lipp ja seda päeva tähistataksegi igal aastal 26. jaanuaril Austraalia riigipühana. (umbes nii see vist oli:)
Kohalike jaoks on see suur püha, kõigil on vaba päev ja pidutsevad. Meie, „neegrid“, olime tööl, õhtul peale tööd läksime bodiboardydega ookeanisse sõitma. Ja kuna oli ikkagi pidupäev siis küpsetasime õhtul muffineid(mis on siin ilgelt popid:), istusime neljakesi(meie ja indrek) ümber laua, panime küünlad põlema, jõime piima ning söime muffineid nagu korralik perekond ikka :D

Olete 1,5m suurusi nahkhiire näind? Meie oleme:) lendavad siin öösel ringi, aga sama suuri dragoneid? Meenutavad sisalikku, aga ilgelt suuured, jooksevad meie pargis ringi. Esimenekord, täna hommikul, ehamatas täitsa ära, olime siiani näind ainult u 15cm pikkusi kekosi mõõda maja seinu jooksmas. Ja paarkorda on tuppa sattund mingi prussaka sugused putukad, 10cm suurused, jube nõmedad. Ilgelt kardame neid, need on nii koledad ja õudsad.

Õnneks on ilusaid elusolendeid ka:D, maja ees palmipuu otsas on ilusad papagoid, siuksed rohelise,punase, kollase kirjud, ilusad ja armsad:)
Esmasp'eval peaks meil olema esimene palgapäev, loodame et saame siis lõpuks kuhugi loomaparki minna või seaworldi....
Kuulmiseni!;)

„Koristaja on ka inimene“ :D
22.01.09

Sõit brisbanest cold coastile eelmise neljapäeva hommikul algas rongiga.Tund sõidetud istusime bussile, peale poole tunnist vuramist olimegi Paradiisis:)
Ei pidanud vajalikuks eelnevalt hosteli broneerida, arvasime, et küll midagi ikka meile jagub. Aga ei :)! Istusime Surfers Paradise kesklinnas oma kohvrite otsas ja helistasime backereid läbi, kuid tulemusetult. Ainuke variant oli Marinilt (kelle üürikasse pidime saame alles esmaspäevast) abi ja nõu küsida, sest tundus et ainuke variant on oma kohvrid rannaliivale lahti pakkida. Kuid õnneks Marin, Gristo ja Indrek lubasid meil seni, kuni Marin ja Gristo lahkuvad, nende elutoas elada.
Panime oma kohvrid nende Broad Beachi linnaosas olevasse korterisse (kesklinnast 30 min jalutuskäigu kaugusel, randa toast 100 m) ja sibasime linna tagasi, kus lubasime omale ühes väikses pasta ja pizza restos õhtusöögi ja paar külma õlut :) Olime Brisbanes kõik päevad pilukate sushit ainult söönud:)
Juba järgmisel hommikul võttis Marin meid oma töö juurde kaasa, et saaksime housekeeper`i ametit õppida. Peale poole päevast õppimispraktikat oligi meil töökoht olemas:)
Laupäeval läksin mina Mariniga ühte hotelli (Waves, 34 korruseline korterelamu) ja Anu, Liia kahekesi teise (Triiiloghi, mis koosneb kolmest majast) (peamiselt töötame paaris). Päeval sai Marin teada, et neid Gristoga oodatakse farmi varem, kui nad olid lootnud, juba pühapäeval pidid sõitma hakkama. Ehk siis õhtul oli vaja maha pidada Marini ja Gristo lahkumispidu ja meie saabumispidu:) Külla tulid veel paar eestlast, kellega kokteilitasime mõndaaega ja peale seda suundusime linna diskoteeki „East“. Klubielu on siin suht saranane Eestis omaga, ainult et naisterahavd on kõik seeliku või kleidikesega peol mitte pükstega ja silmnähtavalt purjus inimesi klubides pole, sest neid ei lasta lihtalt uksest sisse. Peale paari tunnist klubitamist jalutasime mõõda rannaäärt (arvan et see võis olla u 5 km:) )koju.
Kuna laupäeval oli Marinil viimane tööpäev, aga pühapäeval pidi keegi meist Marini asemel tööl olema, sest toad vajasid ju ikkagi koristamist:), siis läksime Anuga peale paari tunnist tukkumist hommikul tööle. Liia jäi koju puhkama ja oma esimese koduigatusega tegelema:)
Õhtul tegime oma esimese ühise õhtusöögi meie uues kodus, kolisime elutoast oma asjad magamistuppa, koristasime kõvasti ja peale seda jalutaisme randa. Kuna oli juba suht hilja ja pime, siis vette ei läinud ... ega eriti nagu ei julgegi:) viimase nädala jooksul oli paar hairünnakut, kuigi ujuda võib ainult selleks ettetnähtud kohatdes ja helikopter patrullib koguaeg mõõda randa, et hoiatada inimesi haide eest, leidub ikka hulljulgeid

Kuigi töö on meil hommikul 9st kuni 14ni, on need paar tundi siuke tõmblemine et jubbbbbe, ja toad tuleb ikka piiiiinlikult puhtaks küürida, isegi minu kui täieliku korraarmastaja jaoks on see nats liig:D
Esmaspäeval olin Liiaga Waves ja Anu üksi Triiiloghis. Kui tavalislet antkase koristada 2 või 3 apartmenti siis Anu`le oli antud üksi koristada 6. Tegime Liiaga oma apartmentid ära ja sõitsime bussiga Anule appi (käime igapäeva bussiga tööle, jalgsi oleks vist u tunnike jalutamist). Parajasti ootasime Liiaga bussi, kui astus meie juurde blond tips Triin:), kes oli tulnud linnast tööd otsimast, kuid tulutult(Ausis on ta olnud 10 kuud, enamuse aja farmides). Kutsusime ta endaga hotelli kaasa, äkki seal vajatakse tema teeneid :). Ja poole tunni pärast olime kõik, lapid, särgid, värgid käes, koristamas:) ühesõnaga Triin sai tööle, ja töötab nüüd koos meiega :)
Uurisime esmapäeval, et millal meil esimene vaba päev on, et saaks midagi põnevat planeerida või nii ja teatati, et kahe nädala jooksul polegi ühtegi vaba päeva. Kuna praegu on siin tipphooaeg, kohalikel on puhkus ja käivad suvitamas, ja tööd jagub meile iganes. Kuid täna selgus et siiski, siiski meil on kolmapäev vaba, jehuuuuu.
Peale tööd ja õhtusööki jalutasime linna väikesele laadale... kus sai osta kohalikke suveniire ja ka muud pudiadi nagu laadal ikka, ja näiteks lasta endale ennustada... Hiljem liitus Triin oma laheda mustanahalise sõbraga, jalutasime mõõda linna ja käisime ülihead jäätist söömas, peale seda istusisme korraks rannas ja jaluatsime koju.

Olime oma esimese vaba päeva hommikul rannas nagu viis kopikat. Pole peale Brisbanest tulekut kordagi päikest saand võtta, ja see mis oli, on tänaseks juba maha koorund, sõna otses mõttes :) päikest küll eriti polnud, pilve tagant miskit kumas... Kuna päikest ei saand võtta, otsustasime oma hotellist saadud/leitud Bodyboard`ga laineid püüdma minna. Meile ilgelt meeldis. Mina muidugi jooksin „lauluga“rinnuni vette laineid püüdma, kuid peale esimest 1,5 m lainet loobusin, laine tõmbas mul bodyboardi käest ja tõmbas pikali veealla, peale väikest paanikat otsustasin, et täiesti piisab nabani veest:)

Nädal siin Surfersis on läinud jube kiiresti ja koristamise täheall :) naersime ükspäev enda üle, et oleme ikka jube kihvtid tsikid kll, kõrgharidusega koristajad, kes majanduse, kes kunsti, kes info:D
Kuna me väga kauaks siia pidama ei jää (max veebruari lõpuni, tahaks farmi minna), siis naudime oma võimalust teha sellist „huvitavat“ tööd ;) saab cv-sse ühe rea jälle juurde :D
Ja järgminekord kui hotellis kuskil lagastate ja läbustate, siis mõelge sellepeale, et seda peab koristama mõni meiesugune suurepärane inimene ja hoidke end vähekegi tagasi ;):)
NB! Tänud Marinile, kes meid aitas nii töökoha kui kodu leidmisega!!!

14.01.09

„Kui sa jääd seisma, on ümbritsev vaikus uskumatu. Sa tunned end väga väiksena: võid peaaegu Jumalat hingamas kuulda.“
Nii on õelnud õuduskirjanik Stephen King, kui oli sõitnud mootorattaga läbi Austraalia tohutute lagendike.

Niisiis, viimane päev praeguseks Brisbanes ja kuues päev Austraalias.

Austraaliat peetakse jätkuvalt veidraks segipaistaud maaks, kus elavad ekstsentrilised kukkurloomad ja logardlik inimpopulatsioon, mis armastab päikest võtta, surfata ja külma õlut juua. :D

Tööotsingud tulemusi ei andnud, täielik põud. Helistasime läbi paar farmi lähiümbruses ja võtsime ühendust ühe eesti poisiga Cairnsi lähedalt (põhjas). Tulemuseks see, et mittekuskil ei ole veel alanud farmihooaega jakuskil tööjõudu ei vjata. Nii et üritame u kuu pärast uuesti ennast kuhugi farmi pressida. Ka ettekanjaid, ega muid taolisi neegreid Brisbanes praegu ei vajata :D
Enamasti on meie aeg kulunud rannas, tasuta interneti punktis (kohalikus raamatukogus), linnas mõõda fotopoode kolades.
Liia otsis omale esimest profi fotokat, muidugi tegi ta enne kõva eeltöö raamatuid uurides, et selgeks teha mida täpselt tahta jne, nii saime meiegi Anuga väikse koolituse ;)
Ja täna hommikul oli lõpuks see pidulik hetk, kui astusime sisse Duty Free poodi, kus peale pikka tutvumist fotokatega sai üks „pill“ ka ära ostetud :) poepidajatest chainakad olid meist muidugi ilgelt vaimustuses, ei teagi kas meie ilust (nagu nad väitsid) või Liia rahakoti suurusest :D:D saime nats alet`ki. Nüüd võime Anuga oma seebikarbid koti põhja unustada, Liia ei lase ühtegi hetke käest, kõik saab jäädvustatud :D

Varsti pärast James Cooki reisi 1770a , otsustasid inglased, et Austraalia on ideaalne koht, kuhu kurjategijaid pagendada, ning 1787a. saadetigi terve laevastik inglise vange ja sõdureid impeeriume ühte kaugemat punkti koloniseerima. Süüdimõitetute sissetoomine lõppes 1868a., mil London pidi lõpuks enale tunnistama, et Austraaliasse väljasaatmine polnud kurjategijatele enam piisavalt hirmutav. :D:D

Esmaspäeval kolis Dan meie toast välja.
Koduteel otsustasime poest ühed külmad õlled värskenduseks võtta. Toidupoodides siin alkot ei müüda, ainult eraldi alkohoolipoodides, kuhu sisenedes pead esitama vanust tõendava dokumendi, meie siis passi :). Kuna meie Backeris alkot tubades tarbida ei tohi, ainult all baaris, peitsime need oma riiete alla ja lippasime tuppa., kus need ka ära joodud sai. (taara muidugi pidime toast samamoodi välja toimetama) Naeruväärne :D:D

Backerisse jõudes leidsime ühelt narilt süsimustad jalakesed, mis kuulusid ühele Sri Lankalt pärit kutile, mis selgus siis peale põgust tutvust. Tema nime me ei teagi, või ei haarand meie kõrvakesed seda tema jutust :D see nimi võis kõlada u chinjangjung, neegriks teda kutsuda ei taha (inetu või nii), nii et meie jaoks oli ta lihtsalt srilankalane. Kutt on Austraalias elanud juba 4 aastat, ja töötab siin insenerina. Peale kahte ööd kolis ta välja, pidi sõbra juurde minema või midagi sellist :)

Austraalia kõnnumaad võib leida hingematvalt ilusat loodust, kuid enamik sisemaast on põuane, koosnedes põhiliselt tohututest kõrbetest ja soolalagendikest. Vaid 7% maast on viljakandev.

Igal täistunnil liigub meie hostelist buss linna, jalgsi on siit u 15 min. Tavaliselt oleme teinud nii, et ühe otsa käime jala ja teise bussiga. Või kui linna peal terve päev ringi paterdatud siis mõlemad otsad bussiga :)
Teisipäeval olime päris mitu tundi raamatukogus, kus on mõnusalt jahe, ja tänu sellele õhtul päris reipad (kuumus teeb uimaseks). Õhtul Backerisse jõudnud, otsustasime teha väikse sõrgi poodi mahla järgi. Saime esimest korda oma jooksuriided selga, kuigi Liia lubas Tallinna Lennujaamas, et veab meid iga päev jooksma, siiani tulemusetult....
Täna võtsime paar tundi päikest (rohkem korraga pole soovitatav:)) ja peale seda külastasime kohalikku kunstigaleriid, kus oli moodsakunsti näitust, mida saime uudistada ainult pool tundi, kuna kell sai 17, mil pannakse kõik uksed kinni ja kohalikud joooksevad pubisse õlut jooma :) Põgus ülevaade koahlikust moodsast kunstist olemas, seadsime sammud sushi järele ja kohvile. Avastasime ühe jube maitsva kohvi - vanillla chai latte, mida oleme nüüd paar päeva joomas käind. Kell 17 pannakse siin kõik kiirtoidu kohad ja ka muidu väiksed poekesd kellapealt kinni, nii ka meie sushi putka. Pilukad olid oma asjad juba kokku pakkind ja rahad üle lugend, kui meie jõudsime. Peale väikest, kerget lunimist saime oma sushid siiski kätte. Ja suundusime kodu poole.

Ukse avades leidsime narilt jälle ühed väiksed varabakesed piilumas (valged). Mis kuulusid Rootsist pärit neiule, ta oli just saabund Austraaliasse ja magas parajasti ajavahet sirgeks:) reisi eesmärgiks puhkus ja viibib siin teist korda, eelminekord 5 aastat tagasi.
Täna hommikul pakkisime asjad ja suundume kohe-kohe bussjaama, et sõita Cold Coasti`le (70 km liivaranda, elanikke u pool miljonit), kus meid ootab väike üüritoake ja töökoht hotellis (kui veab).

Just nüüd kui see väike linnake (1,8 milj elanikku:)) on nii koduseks saanud :)
Surfers Paradises plaanime olla nii kaua, kuni õnnestub kuhugi farmi tööle saada, loodame et selleks ei kulu rohkem kui kuu. Seni aga üritame teha hoolega hotellis koristaja tööd, et teenida natukest elamisraha.

Üldiselt on farmis võimalik rohkem raha teenida kui linnas, kindlasti on ka töö raskem, aga tööd me ju ei karda :D Farmi pluss on veel see, et sul ei ole võimalik seal millegile, peale toidu, raha kulutada, kuna linna läheduses pole ....
Järgmised uudised juba Surfers Paradisest :P seni aga olge tublid seal Eesti külmas ja tatises kliimas :)

No Worries!;)