Vabandame ette ja taha, kes on meie parast muretsenud, et nii kaua meist kuulda ei olnud. Aeg on moodunud markamatult ja kiiresti... Kuna mina ja Liia olime tana tool, annab Anu ylevaate meoe senistest tegemistest, niisiis, sona Anule, palun Anu :) (aplaus)

Meie farmielust on nyydseks moodas juba moningad nadalad ning ehedad malestused kipuvad ajaga ununema, kui kohe kirja ei pane...
Elu Stanthorpe's oli kogemus omaette. Hommikuti oli aegajalt nii kylm, et ilma kuuma kohvi ja kolme dressipluusita ei tahtnud nina valja pista. Kuid siiski pidasime ounafarmis vastu kaks pikkkkkka ja vasitavat nadalat. Toopaevad olid meil usna pikad, alustasime hommikul 6:30 ning lopetasime 16:30. Aega ajalt juhtus ikka nii, et usinad eestlased Kristel ja Liia viimasena alles enne viite oma poriseva trakatsiga poosaste vahelt valja kimasid ning nii oma entusiasmi valja naitasid. Olime igati positiivsed, suu pidevalt korvuni kuna supervisor Daniel oli silmaroomuks meile koigile:)
Ei ole aga head ilma halvata: farmis elasime yle vihma-ja rahesajud, traktorirynnakud, Jackie, redeliga 6 m korguse turnimise ja kogesime, et rohelisel ja punasel ounal ON raske vahet teha (uskumatu?). Nii siis juhtuski yhel paiksepaistelisel paeval, et meil sai ounte korjamisest siiber ja lahkusime keset toopaeva pea kuklas ja kast ounu Magdas. Olime tol paeval ylionnelikud, natuke onnelikumad, kui meie tooandja, kuid siiski laksime lahku heade sonadega.
Kahe usina toonadala vahele jai siiski ka yks hingetombe hetk. Semud Gold Coastilt otsustasid samuti Stanthorpe'i voludega tutvuda ning meie rutiinsesse ellu veidi vaheldust tuua. Nii rentisimegi yhes looduskaunis kohas, kangurude keskel nadalavahetuseks metsamajakese, lasime lihastel mullivannis taastuda, nautisime kangude seltskonda ning tutvusime kohaliku looduspargiga.
Peale ounafarmi karjaari loppu oli neli paeva puhkust toeline luksus. Magasime nii kaua, kui jaksasime, ehk seitsmeni:) ja tegime kogu paevaga just seda, mida ise tahtsime, kes maalis, kes paevitas, kes luges raamatut ja tutvusime linnakesega. Stanthorpe'i keskus on yhe kilomeetri pikkune tanav, poed yksteise korval reas ning koik eluks vajalik olemas. Kui aga naiteks puhapaeval medikamente tarvis laheb, siis apteek on avatud vaid vahemikus 10-11 ja pead ootama elavas jarjekorras, millal sinu kord tuleb. Inimesed seal eriti tood ei viitsi teha, sest koik noored WHM viisaga turistid teevad selle nende eest ara. Nii on linna tsentris ka omaette kontor, mis just meiesugustele seiklejatele tood otsivad. Kuhu seadsime ka oma sammud ja voila esmaspaeva hommikuks oli uus tookoht meile koigile olemas.
Nii sai alguse meie nadalane vaarikakorjamise periood. Farm oli vaiksem, kui Rizzato "ounatehas", inimlikkust jagus aga kolmekordselt. Bossudeks olid abielupaar Peter ja Paulette, kes ilma pikema keerutamiseta meid vaarikorjamise pohitodedega kurssi viisid ja poosad ette naitasid. Too ei olnud raske, kuid siiski pingutus omaette, iga paev pidime korjama samu poosaid, mis eisalgu tundus naeruvaarne, kuid mingi ime labi olid igal hommikul taas punased marjad samal oksal...isegi siis, kui eelmisel ohtul ja ool vaid vihma kallas. Moned meist olid loomuliku andega nobenapud, moni meist aeglasem ja elas pidevas lahtilaskmise hirmus:), kuid tundub, et meeldisime Peterile ja kedagi ei vallandatud:). Meie karjaar vaarikapollul jai nii lyhikeseks vaid pohjusel, et ylejaanud aprillikuu oli meil juba pikalt ette planeeritud ja plaan nagi ette, et yle kuu kahjuks farmides rugamiseks aega ei jaa. Nii siis yhel ilusal paeval punnitasime oma tohutu kraami taas Magdasse, jatsime hyvasti Murray Gardensi motelli bossu Peteri, naabrite Junni ja Joniga ja soit Gold Coastile vois alata. Stanthorpest saime aga kaasa tohutult uusi kogemusi, sopru, kriimustatud kaed ja paar sularahatšekki:)
Elu Gold Coastil oli meil ilusti koik korraldatud. Ees ootas meid koht, kuhu moneks ajaks oma kohvrid nurka suruda ja veidi mugavama eluga ennast hellitada. Nimelt kolisime tagasi Aloha Lane'i, kus eelmised kaks kuud onnelikult olime olnud. Seekord aga teise unitisse, ozzi Chrisi korterisse. Esimesel nadalal aga palju aega sisseelamiseks jaanud. Pakkisime oma paar asja seljakotti ja porutasime nadalavahetuseks 100 km louna poole Byron Baysse.
Byron Bay on yks paljudest rannaaarsetest linnadest Austraalias, kuid kindlasti yks populaarseimaid. Siin elades on korduvalt meie kaest kysitud, et kas te Byronis olete kainud ja kui eitava vastuse olme andnud, siis soovitatakse kindlasti minna. Kohalikke elanikke on linnas ligi 6000 ja tegemist tohutu turismimagnetiga. Rannad on kaunid ning lained surfaritele meeleparased. Tsenter on omaette kunst. Varviline ning tais kohvikuid ja poode igale maitsele. Byronis asub ka Austraalia koige idapoolsem punkt, mille loomulikult ka oma silmaga yle vaatasime.
Pohjus, miks tegelikult just sellel nadalavahetusel oma sammud Byronisse seadsime oli Bluesfest - Austraalia suurim rahvusvaheline festival, mis toi kokku u 100 bluusmuusika viljelejat, kokku yle 200 erineva etteaste 6 erineval laval. Festival kestis 5 paeva, meie saime osa 3-st, mis oli piisav, et asi siiski ponev sailiks. Ega ennast eriti sellise muusika fanniks ei lahterdaks, kuid kohalike sonul on just see festival parim, nii et eks siis pidime minema ja oma silmaga kaema. Elamuse saime festivalilt kindlasti, oskame nyyd kohalikega kohaliku muusika teemadel ka kaasa raakida:). Teame, kes on John Buttler, Ben Harper, Blue King Brown, Michael Franti jne. Ei saa yle ega ymber meie yhisest lemmikust Ayo'st, keda peale festivali pea iga paev vahemalt korra kuulame. Kui esinejad korvale jatta, siis muidugi oli kogu festivali aura omaette kogemus: tohutult igas vanuses rahvast, festivali ala oli yyratu ning muidugi MUDA. Kaes on aprillikuu ja just sellel perioodil sajab tohutult. Kujutate ette seda rahvamassi...Yhesonaga need, kellel kummikuid kaeparast polnud ja 40 taala kummikute eest valja ei tahtnud kaia, tuli saared yles kaarida ja jalgadele mudas sumbata. 40 taala eest lubasid saarlased saarlasele kohaselt neli olut, peale mida ei olnud hada midagi:). Moni meist muidugi soetas endale roosad kummikud, hiljem muidugi selgus oli see nadlavahetuse parim ost... kuid selleni veel jouan:) Omaette nali oli ka narkokoerte ja politsei kohalolek ja pidev propaganda drugs are illegal. Kohapeal ei saanud isegi pakki suitsu osta. Iga nurga peal vois aga kohata avalikke kanepisuitsetajaid ja telkides, no smoking siltide all, vois aeg ajalt margata tousvaid suitsupahvakaid ja haista kanepilohna.
Kolmepaevane festivalipilet ei takistanud meid aga Byroni ja selle ymbrusega tutvumast. Jalutasime tsentris, peesitasime rannas, kylastasime majakat, kust peaks selge ilmaga olema suureparane vaade Byronile ja ookeanile, ning selge vee korral parim koht snorgeldamiseks, kuid meie saime ilma tottu vaid rahuldava vaate osaliseks. Aega jai yle isegi yhel paeval 70 km eemal asuvasse Nimbinisse porutamiseks. Eelmine kord olie joudnud Nimbinisse ohtupoolikul, kus vaike kylake oli ennast juba ohtusse seadnud ja midagi suurt kaeda ei olnud. Seekord aga tegime tutvust kohaliku kunsti ja hipiliku eluoluga. Oli teine kogemus ja pildimaterjal erines oluliselt eelmisest korrast.

Esmaspaeval koju soites oli kindel plaan kylastada yhte sisemaale jaavat vihmametsa.
jatkub...