Pole ammu kuulda olnud, aga oleme elusad ja terved, jaaaaaa võnnelikud :D
Viimase 2 nädala märksõnad: päike, ookean, külm õlu, pidu, unetud ööd, valge vein, meeldiv seltskond ja need on kõigest mõned ;)
Päevad on mõõdunud meil rannas päikest võttes, raamatuid lugedes, õhtul väikest jooksuringi tehes... Elu nagu LILL, kuid natuke on meie elukest mürgitatud siin. Nimelt ühel reede öösel, kui magasime, käisid meil kodus vargad ja viisid kaasa elutoast meie läpakad, kõik kolm :S Ja ega neil ei olnudki väga raske meie koju sisse saada, kuna ukse olime lahti unustanud, „well done, girls !!!“ :) nu mis siis ikka, enam ei ole midagi teha, oleme targemad ja hoolikamad edaspidi. Õhtul käisid kaks politsei-poissi meil külas, kirjutasid üles meie nimed ja telefoni nr-d :D:D ja laususid lootustandvaid sõnu:), et kll me need pahad pätid üles leiame :D:D „jee sure, guys“ :D:D siiski siiski, lootus sureb ju viimasena ja ei kiirusta omale uusi ostma, ... loodame siiani oma stuffi tagasi saada, naiivitarid nagu me oleme :)see on ka põhjus, miks meist pole ammu kuulda olnud.....
Siiani olid meil tegemata kohustuslikud käigud randa-hommikuse päikesetõusu ja õhtuse veini joomine nautimine. Otsustasime et see viga tuleb kiiresti parandada, enne Surfersist lahkumist :)
Ärkasime hommikul kell 4.45, pakkisime kaasa teki, termosega kohvi ja läksime randa. See oli nii mõnus, kirjeldamatu, et lausa uskumatu:P, kahju, et pole seda varem teind. Inimesed, kes hommikul rannas jalutasid, jooksid, päikesetõusu nautisid olid nii rõõmsad ja sõbralikud, õhk oli nii värske, puhas ja pehme. Lainetel esimesed varajased surfarid, Lifeguard oma lippe paika sättimas, ja meie kohviga rannal päikesetõusu nautimas:P Lihtsalt istusime ja vaatsime, imetlesime... kui äkki Anu küsib väsinud ja rahuliku häälega „Kristel, kas see on võimalik, et ma näen delfiine rannas?“ :) ja nii see oli, rannas, nii ligidal meile, hüppasid delfiinid surfarite vahel. Surfarid kiljusid ja naersid, samamoodi meie rannal:) See oli nii vägev....
Õhtuseks ookeani äärde minekuks pakkisime kaasa teki, kartulikrõpsud ja valge veini :P Inimesi peale meie rannal ei istund, kõigest mõned veepiiril jalutajad ja saaremaa kajakad jalgu leotamas;) Väljas oli selleks ajaks pime, kuuld aoli ainult ookeani kohinat ja näha kuuvalguses peegelduvaid laine harjasi ja kaugusesmõõduvaid laevade tulesi .... Nagu meie veiniistumistel ikka, saavad kõik maailmaasjad räägitud ja parandatud... :) paar tundi istutud, hakkas vihma sadama. Ja kui siin sajab vihma, siis sajab ikka korralikult, nii et oled hetkega pealaest jalatallani lige. Haarasime kiiresti oma asjad ja jooksime kodu poole ( 150m) Koju jõudes olime üleni ligedad, tugev vihma sadu jätkus... Sel hetkel tundus suurepärane idee meie kodu sisehoovis basseinis väike suplus võtta ja kuumas mullivannis maailmaasju edasi arutada ALASTI :D:D:D (meie ja meie suurepärased st. meeletud ideed:) )
Loomulikult on kõigil väga kahju meist et meie arvutid ära varastati. Katre korterikaaslane Shane, tahtis meile headmeelt valmistada ja tegi meile üllatuse. Käskis reede hommikuks pakkida võilevad ja bikiinid;) ok :) ja kell 10 pidime nad peale võtma, teadmata kuhu me minemas oleme. Sõitsime linnast u 25 km välja- 30 min mõõdudes olime jõudnud sihtkohta- veeparki, jehuuuu:) Kuna Shane oli eelmine hooaeg ise seal veepargis töötand, oli tal meile tasuta piletid (u 40 $)
Hommikul 11st kuni 17ni hullasime veepargis, läbides igasuguseid torusid:) lühemaid ja pikemaid, värvilisi ja veel värvilisemaid, hirmsaid ja veel hirmsamaid. Väggggag lahe oli :D õhtuks olid hääled ära karjutud :)
Kuigi olime suht väsinud õhtuks, tegime ennast korda ja läksime üle hoovi Chrisi poole veini jooma, kus olid koos enamus meie kohalikud sõbrad. Jõime veinija arutasime niisama maailma asju nagu meil kombeks:) See õhtu oli osameie lahkumispeost jälle:) Chrisi juurest edasi läksime kõrval tänavasse pubisse.... mingi hetk avastasime, et oleme ainukesed naisterahvad baaris :D Millil oli üle 38 palavik ja lahkus enne peo lõppu, kuna enesetunne oli nii kehv, ei teagi kuidas on võimalik siin niimoodi haigeks jääda. me kõik oleme siin korduvalt kurguvalu käes vaevelnud ja teed sisse ajand... kell 12 pandi pubi kinni ja kolisime koju rõdule seltskonda nautima.... magama saime hommikul... siiski siiski, ajasid Anu ja Liia ennast hommikul 10 üles, et minna Coollanngatale surfivõistlust vaatama. Kuna laineid eriti polnud, ei olnud ka mingit kõvemat võistlust. Ühesõnaga mina, kes jäi koju mgama, ei jäänud millestki erilisest ilma :D :D Kuigi tagasiteel külastasid nad ühte ilusat ka põnevat rahvusparki, mis piltidelt tundub super ilus....
Õhtuks olid meil jälle külla kutsud paar tuttavat, et pidada viimane peoõhtu enne meie lahkumist, käisime klubis tantsimas....magma alles hommikul jnejne:D:D......jumal küll mitu korda me oleme hakanud Surfersist ära minema, et farmi tööle minna:D:D
Housekeeperi tööd pole meil kaks nädalat olnud ja üüri maksmisega tekib niimoodi ilmselgelt raskusi ning Udu ja Indi naljad hakkasid juba korduma ja ei ajanud enam meid naerma, mis oli märk sellest, et aeg on lahkuda:D:D Pakkisime pühapäeval oma asjad, et esmaspäeva varahommikul liikuma hakata. Õnneks oli Udu lahkesti nõus meie üürilepingu üle võtma, kolis juba kolmapäevast meile, nii et saime murteult, kiiresti, esimesel võiamlusel minema. Kuigi esialgne plaan oli lahkuda reedel või laupäeval, kuid kuna saime jälle pidutsemise soone peale, siis ei tulnud lahkumisest välja midagi,lisaks olime suht magamata kogu nädala....
Milli ja Oliver, kes algul meie asemel meie korterisse pidid tulema, otsustasid ikkagi farmi kasuks, nii et Milli tripib praegu meiega koos ja Oliver on koos oma sõprdaega Bundabergis.
Esmaspäeva varahommikul oli strart. Lõpuks olime Surfersist lahkund, mitte et meil ei oleks seal meeldind, VÄGA meeldis, see on meie kodu siin siiani :D, kuid meil oli vaja edasi liikuda, vähemalt mõneks ajaks, ...et saaks jälle tagasi Surfersisse ehk koju tulla :P
Sõitsime Surfersist 600 km põhja poole Childersisse, sealt alates hakkab tihedalt asustatud farmide piirkond ja tööd peaks seal jaguma, kuid kuna ilm on see aasta suht muutlik olnud ja viljad ei ole valmind nii nagu tavaliselt, siis ei ole ka tööd seal piisavalt. Ja inimesi, kes seal tööd ootavad, on sadu. Kuid kuna meil oli paari farmi kontaktid ja tahtsime need ise läbi käia ja töö kohta uurida, et kindel olla, et mõnda võimalust käest ei lase. Kuid seekord tulutult, tööd tõesti seal ei olnud. Ööbisime Palaze backeris, mis oli väga ok backeri kohta, vaikne ja puhas.
Hommikul liikusime tagasi lõunasse, kust olime eelmine päev tulnud, kuna selgus, et põhja poolt on tulemas suurem torm, mis tähendab seda, et järgmised 2 nädalat seal tööd teha ei saa. Tagasi liikudes helistasime erinevatesse kohtadesse, et tööd leida. Õhtuks oli meil töö olemas:) Kokkuvõttes olime kahe päevaga sõitnud 600km lõunasse ja järgmine pöev samat teed pidi tagasi ja nats lisaks :) päris mõtekas:D Aga nu iga asi on millekski vajalik....
Teel olles luges Anu Lonely Planeti raamatust, et backeris, kus olime ööbinud, oli 2000a olnud tulekahju, kus oli sisse põlend 15 backerit :S jubbbbeee
Õhtuks olime üle mägede ja läbi orgude jõudnud väikesesse linnakesse Stanthorpe, mis asub Sydneyst u 800 km põhjas, elab siin natuke üle 10 000 inimese ja asub merepinnast u 925 m kõrgemal ja on Queenslandi osariigi kõige jahedam koht. (vahelduseks Surfersi 32 kraadile päris hea:)) Linn on ümbritsetud maasika, õuna ja veini farmidega.
Sihtpunkti jõudnud, kiirustasime tööbüroosse, mille kaudu töö saime, vormistasime paberid, kus oli vaja kirja panna eelnev töökogemus põllul :) hetkega meenus kõigil kuidas 10 a tagasi soomes maasikad korjamas sai käidud: Seega, põllul töötamise kogemus olemas, mis tuli meile suureks kasuks :)
Järgmisel hommikul kell 7 pidime põllul olema. Peale kiiret loengut ja näpunäidete andmist asusime tööle. Töötame paaris, Liia ja mina ning Anu ja Milli, 6 päeva nädalas. Paari peale on traktor ja käru, millel on kolm suuuuuuurt kasti, ning lisaks kõhu peal kantavad kotid, kuhu õunu korjata ja see järel kasti tühjendada. Algul tundusid kastid nii suured, et võimatu seda täis korjata. Kuid nagu peale esimest tööpäeva selgus, siis pole hullu midagi, korjasime ühe kasti kahekesi täis u 45 min-ga ja teenisime selle eest u 30 $ :). Minu ja Liia eesmärk on päevas korjata kahepeale 12 kasti, mis peaks tagama normaalse sissetuleku.
Enesetunne peale tööpäeva on......väsind.....aga elus:D selg ja õlad on natuke haiged, raskete õunakottide tassimisest, aga ehk see on alguse asi:) päeva jooksul sööme ära vähemalt 6 õuna, arvan, et kui farmist lahkume siis pikkaaega ühtegi õuna näha ei taha :D:D
Elame suht normaalses motellis, peale meie rohkem inimesi pole,ülejäänd on pilukad :D Õhtuti keedame ühiköögis vennalikult koos riisi :D
Praeguste plaanide põhjal jääme siia farmi kuni aprilli keskpaigani, siis tahaks edasi liikuda Fraser Islandile, kus on plaanis pidada Liia ja Anu sünnipäevad, eks näis ;)
Kuulmiseni!
Lisan ka paar pilti.... koos läpakatega läksid ka meie pildid:(
Saarlased ja Milli
